Kust tuli teil mõte võtta tuhkur

[Sun]

Lugesin foorumit ja ei leidnud sellist teemat
Huvi pärast küsiks kuidas tulite mõttele omale tuhkur soetada?

Mina tulin sellisele mõttele üks kord televiisorit vaadates.
Seal näidati tuhkruid ja hakkasin neist huvituma-lugesin palju foorumeid jne..
Ja kevadel soetasimegi omale tuhkrukutsika

[Cazzike]

Minu tuhkrunakkus sai alguse just siitsamast foorumist (endine Lontu.ee), mida ma olen jäginud ja lugenud
selle algusest saati.Selle aja jooksul hakkasid nad mulle väga meeldima, kuigi tol hetkel ma arvasin,
et ma võtan tuhkru alles kunagi tulevikus...ükskord bussi oodates aga ütles mu
elukaaslane, et võtame kodulooma, minu küsimuse peale, et kelle siis, vastas tema "tuhkru",
kuigi tema tedmised nendest piirdusid vaid minu näitatud piltitega ja jutukestega. Olles paar päeva seda teemat arutanud
otsustasimegi kindlalt tuhkru võtta. Õnneks oli kevadine aeg ning peale paari päeva
otsimist oli meil juba kasvatajaga kokkulepe olemas, et üks tuhkrunässu on
meie oma ja kuu aega hiljem oligi üks väike päterdaja meil kodus ringi tuterdamas .

[cuiza]

Elukaaslase tööjuures kunagi ammu 1,5 aastat tagasi käis üks mees tuhkruga ja mu mees sattus nendest nii vaimustusse et hakkas mulle peale käima , et võtame.
Ma polnud sellistest loomadest ennem kuulnud ja hakkasin internetist infot otsima,lugesin foorumeid ja otsisin kuulutusi ja leidsingi inimese kes müüs mulle Laima.
Nüüdseks siis kaks plikat mul elamises jooksmas.

[Lizard]

Mina nägin ajalehes pilti ja lugu ühe poisi tuhkrust. Ja hakkas kohe meeldima. Siis alustasin lähemalt tuhkru uurimist kuni leidsin Heleri. Temaga siis suhtlesin päris tükk aega ja tema kaudu sain oma nunnukese
Aga mehe ja koduste algne reakrsioon oli hirmus
Mäletan väga hästi kui mehele tuhkurt mainisin. Seda nimelt Rocca parklast ära sõites. Ütlesin, et tead, leidsin väga laheda looma ja, et võiks võtta. Selle peale tuli selline kisa, et loll olen jne. Mitu kuud hiljem siis näitasin arvutis tuhkru pilti ja siis oli tema täiesti sulanud. Ja esimene sõna oli-VÕTAME. Ema ja isa seepisin ikka kaua, aga ega mulle eriti nende arvamus korda ei läinud. Kuna olen kõik loomad keda tahtnud koju tassind ja siis nad on esimesest silmapilgust kõigi lemmikud. Kui nad suutsid leppida rottide ja maoga, siis miks ei saaks nad koos elada ka tuhkruga. Praegu on nupsu nii lemmik kõigil.

[triinabelle]

Minu praeguse koduse olukorra põhjustas üks kunagi - see pidi siis olema paar aastat tagasi - kliinikut külastanud elukas, kellel tundus olema täiesti suva, mis ta ümber toimub. Tegelane tundus huvitav ja siis ma hakkasin uurima, mis ja kes ja kuidas ja kas ja...
Olin selle momendini väga veendunud koerainimene. Elu on aga tinginud olukorra, kus lubasin endale, et ei võta enam mitte kunagi mitte ühtegi koera.
Kodus valmistasin pinda vaikselt ette - näitasin pilte jne. Siis võtsin julguse kokku ja kirjutasin Helerile, kes tundus mulle kõige asjalikum Lontu foorumis. Tahtsin näha tuhkruga kodu. Vaatasin enda oma ka kriitilise pilguga. Et kas sinna sobiks ja kas sellele uuele tegelasele ka sobiks. Ja kuna ma teadsin, et keegi siin riigis nendega midagi teha ei oska, kui miski tõbi peaks tabama, siis uurisin seda ka, mis haigused ja kuidas nendel võivad esineda ja kuidas nendega siis käituda. Teadsin, et ega selles suhtes kellelegi loota pole - ikka peab ise hakkama saama. Tundus võimalik olevat. Tellisin kirjandust ja lugesin.
Helerile ei sobinud sel momendil küllaminek aga ta soovitas Kadrit ja tema juurde me külaskäigu kokku leppisimegi.
Tembu ja Pätu (Kadri ja Janno ka ) kodus ronis Tembu mulle sissejuhatuseks käekotti ja virutas sealt kompveki. Mina olin müüdud. Mees ka.
Ja kui siis Lasnamäelt leiti tuhkur, keda keegi ei otsinud, andis jälle Heleri mulle sellest teada. Nii tuli meile Harri. Planeeritud kevadise kutsika saime Tembu ja Pätu pesakonnast. Tema sai nimeks Villu.

[Marbeia]

Meie saime teada , et siuke loom nagu tuhkur on olemas , teleka kaudu.Kui vaatsin Reporterit ja seal maurasid ringi kaks tuhkrut, siis mõtlesin , et peaks uurima nende kohta . Hakkasin siis uurima netist ja leitsin algul Heleri kodulehe , kust oli väga palju infot tuhkrutest . Uurisin veel ja siis leidsin Lontu.
Algul analüüsisin palju , kas võtta või mitte . Uurisin nende eluolu ja kõige muu kohta ja mõtlesin kas mul on ikka pakkuda sellist elu talle nagu vaja. Kui rääksin oma mehe raasule sellest oli ta väga vastu , sest olen väga allergiline ja ta arvas , et mul tekib allergia ja siis on natuke jama .. Nii siis tegin testid ja sain teada , et pole allergiat , mis oli väga hea ja siis näitasin mehelegi pilte ja ta oli nõus
Nii siis rääkisin Sandraga ja tänu temale ongi meil kodus üks ime armas hull .
Uurima hakkasin kuskil oktoobris tema kohta ja siis suve hakul oligi ta meie juures.

[Diana]

Lugesin selle teema läbi kohe pärast selle postitamist, alustasin juba vastamist, kuid siis peatusin sellepärast, et ma ei mäleta, kust tekkis mul tuhkrusoov. Algus oli vist selline, et trükkisin otsingusse midagi "lemmikloom, kes elab kaua" taolist ning sain muuhulgas ka tuhkrulehti. Mul vedas ning esimene leht, kuhu ma läksin, reklaamis tuhkruid niivõrd, et hakkasin kohe infoga lähemalt tutvuma.
Eestikeelsest internetist leidsin Heleri lehe (ja vist see ongi ainuke), näitasin abikaasale Aura pilte ning üheskoos otsustasime, et tahame tuhkrut, just sellise näoga nagu Aural on. Kirjutasin Helerile ja selgus, et dersembris pole kutsikaid saada ja tuleb kevadeni oodata. Ta andis lingi ka Lontu foorumile. Sellest ajast peale hakkasin tuhkrutest lugema ja oma kutsikat ootama. Muide just Aura nimest on tulnud nimi Laura.

[Sun]

Heleri leht tuhkurte kohta on ka mind palju aitanud See oli ka esimene leht mille ma leidsin ja mille ma otsast lõpuni läbi lugesin -Kui mind tuhkrud huvitama hakkasid

[Marbeia]

Oli ka kunagi cosmikali koduleht tuhrutest , mis ma netist ülesse leidsin. Aga kahjuks seda enam pole

[Lizard]

Heleri on ikka meie tuhkrunduse alustala.
Nii, et suur aitäh meie poolt!!! Ja ma usun, et ka kõikide teiste poolt!!!!

[Kati]

Ma nägin telekast mingit saadet, kus tuhkur oli ja siis hakkasin netist uurima nende kohta. Sattusin Lontu.ee lehele ja sealtkaudu ka tuhkru sain.

[bbrenda]

Mul endal tuhkrut pole, aga ma räägin kus mul tuli mõte seda loomakest endale tahta

Kuskil 3 aastat tagasi nägin mingit seebikat kus oli albiinost tuhkur, jube armas oli
Aga siis jäi see huvi kuidagi tahaplaanile...

Siis aasta tagasi umbes nägin jälle mingit saadet, seekord ETV-st, kus üks tuhkruke õues jalutas...
Siis jäi jälle huvi tahaplaanile..

Ja nüüd on mul tõsine huvi nende vastu. Olen uurinud ja isegi välja printinud "tuhkru raamatu" mida ikka loen ja täiendan koguaeg kogutud informatsiooniga

Kui kõik väga super on ja läheb väga hästi, siis suveks peaksin VB saama tuhkrukutsika

Kui kõik nii hästi ei lähe siis pean järgmise aastani ootama, või kauem veel ...

[Sun]

Mina ootasin oma Miltsi terve aasta
Aga,siis sain tänu kasutaja-Kati´le tuhkru
Suur,suur aitähh!

[Marbeia]

mina ootsain oma marakratti pool aastat , aga uurinud olin ikka päris pikalt , sest materjali oli palju ja pidin olema kindel ,et allergiat pole ning kas ta üldse sobib mulle
Aga nüüd olen väga õnnelik ,et suutsin ära oodata .
Tänud muidugi Sandrale .

[Marilin]

Oeh, minuga on vist sama lugu nagu Dianaga, et ma ei mäletagi enam eriti, kust tuli mõte võtta endale tuhkur. Arvatavasti esimest korda nägin tuhkrute kohta midagi vist telekast. Siis leidsin ka kuidas lontu.ee lehe, kus ka päris palju tuhkrute kohta juttu oli. Lugesin ja uurisin nende kohta ja siis tuligi selline mõte, et võiks ka endal selline tore loomake olla. Esimese asjana tuli mul emaga rääkida, tema polnud muidugi nõus sellega. Ta tõi põhjuseks, et nad haisevad ja ma ei tea mis kõik veel. Olin hakanud ka nende kohta endale vihikusse ülesse kirjutama, mida ma kõike nende kohta teadma peaksin jne(See vihik mul muideks siiamaani alles ja tihtipeale lisan ka sinna midagi). Ükskord, siis näitas jälle tuhkruid tv-s ja sealne saatejuht ütles, et nende hais ei ole midagi nii jube ja pole vaja karta ka seda, et tuba või korter hakkaks haisema. Seda saadet nägi ka minu ema, ja ütlesin talle kohe :NO näeeed, mis ma ütlesin sulle! Natuke aega oli vaikus ja ema ütles mulle: "No võta siis!" Mul olid kohe silmad punnis peas ja suu ammuli laiali, sest mulle lihtsalt ei jõudnud see kohale,mis mu ema mulle öelnud oli, ma olin niiii õnnelik.
Olin vahepeal saanud ka Sandra msni ja temaga rääkinud ja tema käest ka küsinud väga palju tuhkrute kohta. Ja sain talle ka öelda, et meie paneme endale kutsika kinni,et oleme kindad võtjad . Päris kaua ootasin kutsikate sündi. Käisin kutsikaid ka vaatamas, kui nad üle ühekuu vanad olid, oehh, üks armsam kui teine . Valisin välja endale kõige suurema ja kõige tumedama emase kutsika ja nimeks sai talle siis Maasikas. Nüüd olen olnud pikka aega õnnek tuhkruomanik!

[Heleri]

Minul tuli tuhkurmõte tegelikult suhteliselt välk ja pauk. Õigemini, olin kunagi näinud saadet, väga väga ammu, kus üks albiino tuhkur õue peal ringi jooksis ja pererahvas rääkis et elab neil keldris ja püüab hiiri. Jättis mulel väga laheda mulje, kuid ma ei teadnud kas ta on üldse lemmikloom jne. Siis järsku, ühel päeval mul mees ütles et võiks tuhkru võtta. Ma tgein silmad suureks ja siis hakkasime netist uurima. Ma siiamaani üldse ei teadnudki et ka Eestis need juba pikka aega on koduloomadena levinud. Siis uurisin ja uurisin, mingi nädal aega lugesin vist terve neti läbi.Panime isegi ühte loomapoodi end järjekorda. Ükspäev mees saatis mulel nalja pärast ühe lingi Delfist, et näe, kutsikad müügil. Ma kohe helistasin ja järgmisel päeval sõitsin Pärnusse oma Tikrile järgi. See oli siis Diana pesakond, järgi olid seal veel Tikker ja Tembu. Kuna ma tahtsin emast, siis saingi Tikri. Tembut eriti ei näinud, kuna ta oli kuskil kapi all ja magas. Lisan veel et passis on Tikri nimi Tiksi, kuna sellise nime pani talle mu mees Ma tahtsin panna Larissa, aga mees saatis mind sellise nimega kuu peale. Tiksist sai väga ruttu Tikker ja sellise nimega me teda tunnemegi. Ma pole vist kunagi Tiksi nime kasutanud

[StarDust]

Meil oli oktoobris 2006 üks klubi üritus metsas, kuhu tuli üks tuhkruomanik oma lemmikuga. Sattusin sellest loomast KOHE vaimustusse, need paar tundi jälgimist andsid mullekindla veendumuse, et mulle see loom meeldib. Kuna olen aga allergiline igasuguste erinevate asjade ja loomade vastu, siis tegin minagi "testi", veetes paar tundi külas siit foorumist Kadril, kellel oli endal 3 tuhkrut pluss veel 2 tuhkrut külas. Piisav konsentratsioon, et allergia välja lööks. Ei löönud!
Kuna minu soov tuhkrut soetada langes oktoobri lõppu, siis pidin oma kutsikat ootama päris päris kaua ja see aeg oli järelemõtlemiseks väga hea ja piisavalt pikk et veenduda oma igapäevatoimetusi jälgides, et see loom mulle tõesti sobib.
Juuli lõpus 2007 käisin oma Võtsil Sandra juures järel. Ja ei ole kordagi kahetsenud. Isegi need mitmed lillepottide kaevandamised ja mererohust karpide ribadeks kraapimised, ära lõhutud sauna eesruumi mööbel (mererohust kate) ei kaalu üles seda, millist rõõmu ja energiat see loom mu igapäeva ellu toob.

ps- see pussuhais njah, aegajalt tuleb seda mõnutundest tal ikka ette, aga ta on ikkagi võrratu!
Kuidas ta hommikul sabas sörgib, viskab sinu jalgade juurde kõhuli, paneb pea sulle jala peale ... äärmiselt armas! Samas ta mõistab täiesti, kui sa hetkel temaga mängida ei soovi.
Küll aga jah- tõesti see loom ei sobi igaühele, st esimeses eufoorias ka mina teda võtta ei soovita.

Ahjaa- põhiline, et kõik küsivad, et noh, närib ta ikka palju eksole.

[Sohvi mamma]

Niipalju sissejuhatuseks, et juhtun olema tuhkruomanik "maakera kuklapoolelt", elukohaga Floridas. Oleme abikaasaga m6lemad olnud lapsest saadik nn. loomadehullud, kes k6iki karvaseid, sulelisi ja soomustatud elukaid armastavad ja neist igasuguseid eksemplare pidanud on. Olime arutlenud lindude v6tmist, akvaariumi sisseseadmist, koerade-kasside pidamist, aga ei olnud arutlustest kaugemale j6udnud. Siinses riigis on tuhkrud ysna populaarsed koduloomad ja abikaasa otsustas mind yllatada, sest oli lemmikloomade poes tuhkrukutsikaid n2inud ja yhe neist kinni pannud .... aga kogemata juhtus mulle mainima, et mis ma arvan, kui 6ige v6taks tuhkru. Mul oli tuhrutega kokkupuuteid olnud ja neist ettekujutus olemas, kuigi ise seda loomakest ei olnud pidanud ... ja vastuseks muidugi oli tuline JAAAAA! Nii tuligi meile kahekuune h6bedane Sohvi (ehk kohalikus kirjapildis Sophie ), kes on nyydseks yle aasta meie silmar66m olnud. Siinse riigi traditsioonide kohaselt myyakse lemmikloomade poodides ainult steriliseeritud/kastreeritud tuhkruid ja aretusega tegelemine pole meil plaanis. Kyll aga on t6sine kavatsus Sohvile seltsiks teine tuhkur v6tta. Tahakski kysida kogemusi, kuidas uustulnuka tulek toimunud on, aga selleks peaks vist eraldi teema avama.

[helen125]

Minu teema all on kirjeldatud kuidas meil Hugoga kohanemine toimus.

[milzi123]

Ma olin kunagi lihtsalt mõelnud et lahe.Ükskord kui jalutasime poisiga rocca kala poodi tigu ostma jäi see väike valge magav tuhkur silma. Eks ta oli ikka täielik emotsionaalne ost aga ta on meil nüüd juba üle 1 kuu olnud ja ei annaks teda kunagi ära. Kodu on ka tuhkru kindlags saanud. Ja tagantjärgi olen kõikksusgu eesti ja usa foorume lugenud ka.

[väike kuradike]

Lugesin seda teemat, ja kui aus olla, siis ma päriselt ei teagi, kust tuli mõte tuhkur soetada. Ilmselt oli see asjade loogiline järgnevus.
Aga algas asi sellest, et minu väike merisiga suri ära eelmise aasta alguses, mille üle ma olin ääretult kurb, sest ta oli ainult natuke üle 2 aasta vana. Siis ma lubasin, et ei võta enam endale looma, sest ei suuda selle kurbusega elada, kui midagi juhtub.

Aga loomahull nagu ma olen, pidasin vastu ainult paar kuud, kuni kodus olev tühjus mind jälle liigutama pani. Niisiis hakkasin netist uurima, keda omale võtta võiks. Aga seekord siis kedagi, kes kauem elaks. Alguses mõtlesin omale võtta orava, ja selle kohta netist uurides jõudsin ka Lontu lehele. Siiski, oravatest lugedes sain aru, et see pole ikka päris see, mis mulle sobiks. Ja nii jäin Lontu lehte sirvides tuhkrufoorumit lugema. Olin muidugi enne ka tuhkruid näinud telekast paar korda, aga ilmselt Lontu teemasid lugedes jõudsin veendumusele, et tuhkur on ikka minule sobiv loom. Väga ma seda otsust kellegagi ei arutanud, sest üldiselt olen ma selline inimene, keda teiste arvamus ei huvita. Niisiis, mõeldud-tehtud, ja hakkasin uurima, kas kellegil on pesakonnas mõnda vaba kutsikat.

Kahjuks olid kõigil kasvatajatel kutsikad broneeritud, niiet ma hakkasin arvama, et ei saagi endale tuhkrut. Siis aga, kui tulin juuli alguses Hispaania reisilt tagasi, leidsin Soovist kuulutuse, ja kohe järgmisel nädalavahetusel sõitsime emaga Pärnu lähistele.
Mina mõtlesin kohe, et oleks lahe võtta albiino ja soobel, aga alguses otsustasin ikka ainult ühe võtta. Kohapeal oli Arnold see kes kohe mind nuuskima ronis, niiet tema oligi minu esimene valik. Samas, hakkasime rääkima, et kahekesi on neil ju seltsim kodus olla, ja nii võtsingi Sylvesteri kampa. Sylvester oli tegelikult kellelegi teisele ära lubatud, aga kuna ma moosisin omanikku, siis sain ka Sylvesteri.

Kui aus olla, siis esimese poole aasta jooksul ma mõtlesin ikka tõsiselt, et miks ma nad võtsin, sest nad olid ikka hoopis teistsugused koduloomad kui muud tegelased kes meil peres siiani olnud olid. Nad tahtsid nii palju tegelemist, potil ei õppinud käima, ja kui neil jooksuaeg algas, siis haisesid ka veel hirmsasti. Aga mina ei ole selline, kes loomad ära annaks, nii ma siis pidasingi vastu hambad ristis. Ja peale kastreerimist on asi hoopis teine. Nad on minu kullatükid, ja ma olen ütlemata õnnelik, et ma nad võtsin, sest nad on minu jaoks täielikult sobivad loomad, isegi iseloomude poolest. Nüüd ma tean, et olen läbi ja lõhki tuhkruinimene

[totuliia]

Ka mina olen selline kes peab saama mida tahab ja usub et saatus on olemas. Kui kunagi telekast nägin kuidas keegi tuhkruga tallinna tänavatel jalutab, siis teadsin et see ei jää mul viimaseks kokkupuuteks tuhkrutega. Suurem huvi tekkis mul nende elukate vastu 2006 kevad/suvi. Kevadel 2006a leidsin pooljuhuslikul sellise foorumi nagu oli lontu. Mina kes ei ole viitsinud kunagi ühtegi raamatut algusest lõpuni lugeda(mõni siiski leidub), hakkasin lugema lontut. Ja lugesin kõik läbi-aega küll kulus aga lugesin. Kui olin otsustanud sellise looma võtta nagu tuhkur, siis hakkasin uurima et kust teda saaks. Leidsin kuskilt Heleri kuulutuse (Tikkri teine pesakond). Helistatud ja ka üks kutsikas kinni pandud(isane). Läks aga nii, et jäin ilma. Lootus oli juba kadunud aga leidsin Krisse kuulutuse-helistasin ja mõne päevapärast oligi mul esimene marakratt juba kodus. Mõõdus aasta ja lisandus teine ja mõõdus veel aastake ja lisandus veel kaks pätti. Ehk kokku 4 kaabakat . Saatusest niipalju, et see kelle panin endale kinni Tikkri pesakonnast võibolla just praegu siin minuga... Nüüd olen kindlasti üks suur tuhkruarmastaja, nagu enamus meist siin

[Kassu-]

Mna sain oma tuhkruhulluse, sellest kui me ostsime omale teise hobuse Pärnumaalt. Siis läksin sinna suvel külla ja seal olid ka tuhkrud, hakkasin nendega jalutama ja nende eest hoolitsema. Kui koju tulin olin nii vaimustused et oleksin nad mõlemad sealt kaasa võtnud. Siis hakkasin malevas käima, et tuhkruostuks raha teenida. Minu vanemad ei mõelnudki selle peale et tõhk majja tuleb. Aga kui mul siis raha kokku sai ja asjad selgeks räägitud läksin isa juurde ja ütlesin et, noh issi lähme toome nüüd tuhkru ära, ta oli päris kuri mu peale, aga ikkagi tahe oli nii suur. Lõpuks kui Mossukene kodus, on poiss selles ajas siiani väike nunnukas, kõigi lemmik.

[Kitu222]

Meie mõte tuhkur võtta tuli nii:
Kõigepealt nägime neid televiisoris, äkki Kirkega... siis läks aega mööda ja ükskord hakkasime siis ikka mõtlema, et mingi lemmikloom võiks ju ikka olla. Kuna oli selge, et kassid meile kellelegi ei meeldi ja koera korterisse ei taha, samuti ei tahtnud me sellist looma, kes vaevalt aasta või kaks elab ja kõik meil kodus ära närib. Nagu näete, suurt midagi üle ei jäänud enam. Foorum läbi töötatud, igasugust infot netist veel peale söödud ja kutsikaga tulime koju täpselt mehe sünnipäeval. Kingitus missugune . Tänaseks päevaks on meil kaks väikest asjastajat ja juba räägitakse, et võiks ikka üks isane ka olla Ma arvan, et enne on suuremat kodu vaja, aga eks näis.

[Kellykaazz]

Kitu222, kas Diablot nähes tekkis isu ?

[Kitu222]

Kellykaazz jah just nimelt, Diablo meeldis mu mehele hirmsasti

[Kellykaazz]

seda ma kahtlustasin...
Aga püsides teemas siis räägin meie loo ka ära.
Minul tekkis tuhkru isu pärast külaskäiku oma sõbranna juurde, kellel on isane soobel tuhkur. Algul, kui hakkasin ääriveeri oma mehele tuhkru-võtmise-mõtet ette söötma, sain kategoorilise EI. Aga piisas üks kord ta sõbranna juurde viia ja diil oli lukus!!! Pärast esimest korda oli iga reede teema, et ma helistaks sõbrannale- ehk saab minna tuhkrut näppima...
Kohe, kui olime Diablo koju toonud, oli meile selge, et ta ei jää meie ainsaks tuhkruks. Küll aga on meie pere vankumatu selles osas, et me võtame mõlemad isased..ei teagi miks, aga nii on. Seega ootame pikkade silmadega kevadet 2010

[maris2]

Seda et ka tuhkrut koduloomana peetakse sain teada 5 aastat tagasi umbes. Minu elukaaslase sõbral on siis vanameister Juss, mõned teist teavad teda. Kuid sinna see asi jäigi. Ma olin kindel et enne ma omale looma koju ei too, kui on olemas oma kodu.
Alguses käisime varjupaikades koeri vaatamas, tahtsime pisikest koera, kuna elame korteris. Kui ei leidnud me sobivat. Ja koera otsingud jäid unarusse.
Kust see mõte tuli seda ma ei teagi. Kuid siis kohtasime juhuslikult Jussi omaniku, ta lubas uurida ja andis meile Heleri nr. See nr seisis meil tükk aega kapi peal, ise ma ei julgenud helistada. Siis elukaaslane helistas, Heleri lubas tagasi helistada kuid mingil põhjusel ta seda ei teinud, ilmselt saab ta selliseid kõnesid siiani, ja ega kõigile ei jõuagi vastata. Võtsime siis uuesti Jussi omanikuga ühendust, ja juba natuke hiljem ta teatas et pani meile kutsika kinni, Kirke juures. Peale poegade sündi hakkasin juba ärevusega ootama. Enne Bullile järgi minekut polnud ma oma silmaga tuhkrut veel näinud, vaid piltidelt. Kogu ootamine võtis vist kokku 6 kuud. Kogu selle aja ma siis lugesin siit pisist ja ETL lehelt selle looma kohta. Alguses kartsin teda isegi sülle võtta. Aga nad olid seal nii ilusad.
Bindiga oli selline lugu, et ma juba päris pikalt tahtsin Bullile seltsilist. Mõtlesin isegi kassi peale, kuid teinepool polnud nõus. Ma ikka päris kaua pidin teda seebitama. Kuid siis ühel päeval sain kõne Kirkelt. Rääkisin elukaaslasega, vastu ta ei olnud. Ei teagi, kas põhjus oli selles et Kirke ise helistas, või ei viitsinud ta mind enam kuulata, kuid Bindile sõitsime järgi üsna ruttu. Selline siis minu lugu. Ja oma otsust ei ole ma pidanud kahetsema siiani. Nad pakuvad ikka nii palju rõõmu.

[RoljaSid]

Kunagi paar aastat tagasi lampi tuli mõte võtta koduloom ( koer suri mõned aastatd tagasi ära jne) ja kuidagi tuli pähe tuhkur. Kuna raha mul polnud ja ülalpidamine kallis ning plaan oli niikuinii välismaale minna trippima suvel, siis sinna see mõte jäi. Aga nüüd pakkus mu tüdruku õde tuhkrut, kuna neil pole agea temaga niipalju tegeleda ja mul suri rott hiljuti ära siis mõtlesin et mix mitte. Praegu olen väga rahul ja meeldib väga. Plaan on temaga ka välismaal ära käija ja suvel suuremiad matku ette võtta ( sõltub palju ta jõuab) Aga koduloomana on ta väga lahe ja see haisu teema pole ka niihull kui räägitakse.

[possukas]

Mina käisin toidupoes ja mees läks loomapoodi. Helsitab mulle:"Kallis, tule vaata kui armas loom!" Läksin ja oligi armas. Järgmine päev oli juba meie oma. Huvitav on see, et me kumbki ei teadnud tuhkrutest midagi enne ostmist, kuid seda ostu pole me kahetsenud:D