Kes seletaks, mis värk sellega on, vist vaieldamatult kulunuim tõhust loobumise põhjus on ajapuudus. Mida siis tõhu ostjad eeldavad, et saavad omale padjakaunistuse? või on tõesti tuhkrud akvaariumikalade moodi ... või eeldatakse, et tegemist on meriseaga?
Usun, et paljud ajapuuduse all kannatanud on noored-lapsed, kel siis järsku lööb puberteet möllama või nati vanemad, kes kodust minema pääsevad, aga kõike seda saab ju ette ennustada, sest tõhud elavad ikka hea mitu seitse aastat ning paratamatult jääb lapsele võetud tõhu eluea sisse lapse suureks saamine. Kui koera ja kassi võttes lapsevanemad kindlasti arvestavad sellega, et loom jääb pärast nende endi õlule, siis miks tõhku nii kergekäeliselt võetakse ja pärast edasi müüakse! See lõik siin käib ka loomulikult täiskasvanud ostja-loobuja kohta, aga need on lihtsalt vastutustundetud indiviidid.
Eeldan, et korralikud müüjad püüavad selliseid uitostjaid vältida, aga kas siinsed kasvatajad-aretajad käivad lapsevanemale loengut pidamas või räägitakse ainult lapsomanikuga? Kas tehakse kindlaks, et lapsevanemad aduvad, millise loomaga nad ennast seovad ja kui kauaks?
Võib-olla ma reageerin üle ning kassid-koerad-maod ja muud lojused kannatavad samataolise ajapuudushaiguse all?