www.pisi.ee

Kuidas olukord on, kas ikka kaklevad? Meil on ka kaks vöödikut, kes nüüd kevadel aastaseks saavad. Eelmisel suvel ja sügisel said nad suurepäraselt läbi, magasid kõrvuti pesas, lakkusid mõlemad sama jogurtikarpi puhtaks jne. Sügise lõpul hakkasid omavahel madistama. Ainult kaklesidki ja olin sunnitud kähku teise väikse puuri tegema. Ei tahaks seal väikeses puuris üldse oravat pidada. Talvel magasid mõlemad talveund. Korraga pole ma neid puurist välja lasknud, vaid olen seda teinud kordamööda. Üks puur kinni, teine lahti ja vastupidi. Vaatamata sellele läheb madinaks, üks ühel ja teine teiselpool puuri. Arvasin, et peale jooksuaega muutub olukord rahulikumaks, aga mürgeldavad ikka samamoodi edasi, kui teineteist näevad. Ma loodan, et nad ikka ära lepivad, sest muidu on täitsa jama.

Meil olukord ikka endine. Lasksime täna hommikul nad üle pika aja jälle kokku, kuid järgnes kaklus. Kusjuures kakluse algatajaks on isane. Mulle tundub, et isane tahab emasele selga ronida, aga emane ei taha ning siis lähebki madinaks. Täna ei aidanud isegi veeprits. Nägin hulga vaeva, et nad jälle eraldi saada (meil puurid õnneks üksteise peal). Varasematel aastatel on isane tige olnud ainult enne talveund. Eelmisest suvest on meil uus isane ja tema ei läinud talveunne. Olid Triibuga mõlemad üleval.
Emane on meil väga leebe ning rahuliku iseloomuga. Kuid nüüd nii nagu hakkad kahte puuri ühendavat ava lahti tegema, läheb ta paanikasse. Hakkab mööda puuri ringi jooksma ning peidukohti otsima. Paistab, et kardab Mikit.
Ei oska ise ka enam midagi ette võtta Loodan ainult, et kui nüüd kevadine jooksuaeg mööda läheb, äkki rahuneb Miki siis maha.

Kirjutaks üle pika aja ka Triibu ja Miki tegemistest!
Talv, kevad ja peaaegu ka suvi on kenasti üle elatud. Ka kaklustega on selleks korraks rahu majas
Lootsime sellel kevadel pisivöödikuid, kuid meie Triibu ei lase ju ühtegi isast endale ligi. Arvasime algul, et viga on meie isases vöödikus, kuid nüüd on meil juba aasta aega uus isane, aga poegi ei kuskilt...
Miki tuuritab endiselt mööda puuri ringi. Küll vähem, aga ikkagi teeb oma üle-pea-saltosid.
Triibu aga endiselt rahu ise! Ainult, et nüüd ei taha enam wc-kaste tunnistada, vaid pissib sinna kuhu juhtub. Oleme puuri mõned riidest lisaalused pannud, kuid need märgistatakse kohe kähku ära. Kui vanasti sai üle paari päeva wc-d koristatud ning puuri ise üle paari-kolme nädala, siis nüüd on terve puuri koristus iga nädal.
Mõned pildid ka!

Kahekesi koos lükati wc-kast kummuli, sest ...


... kasti alla olid mõned pähklid peidetud!

Tore kuulda Triibust ja Mikist. Triibu on pipar, ise valib, millal pisivöödikuteks valmis on

Pipar jah ja nii juba kolmandat aastat!

Hoian pöialt, et järgmine kevad on ta leebem. Tahaks järgmine aasta ka koduse vöödiku soetada, hehe

Pole ammu Triibust ning Mikist kirjutanud, seega natuke nende tegemistest!
Paistab, et talv on saabunud, sest meie vöödikud enam omavahel läbi ei saa. Juba kuu aega elavad nad eraldi puurides. Proovisime eile neid üle pika aja kokku lasta, kuid läks meeletuks madinaks. Eks neil on vaja oma talvevarusid kaitsta. Oli lausa tükk tegemist, et neid lahutada ning uuesti eraldi puuridesse saada. Isegi puuri võre vahelt tahavad üksteist hammustada. Kui vanasti oli Triibu rahu ise, siis nüüd on just tema kakluste algatajaks. Õnn on see, et inimesi nad ei hammusta.
Ja talvevarusid on neil ikka kohe mõnuga varutud! Puhastasime hiljuti puure ning mõlema peaskastis oli suur-suur hunnik pähkleid ning seemneid. Võtsime kolmveerand sellest ära ning nüüd lähvad pähklid uuele ringile
Näis, kas mõni neist ka talveunne jääb! Senini ei ole küll mingeid märke näha. Ainult õhtul lähevad varem magama ning hommikul tõusevad hiljem.

Palju kannatust tuleb vist soovida siis!! Küll see asi neil kunagi laheneb ka.. Mõnusat talveund neile

See talveunne jäämine sõltub temperatuurist. Mida jahedam, seda enam võimalust, et jäävad. Pealegi on lootust ka järglasteks rohkem, kui talvel saavad jahedamas olla. Kuid miinusesse ei maksa ikka panna, vesi peaks ikka vesi olema, mitte jää

Olen teadlik, et talvel jäävad vöötoravad talveunne paremini, kui ruum on jahe. Aga paraku meil ei ole jaheda ruumi võimalust, sest vöödikud on elutoas ning toatemperatuuri ei saa alla lasta. Samuti ei ole neid võimalik ka talveks kuskile mujale paigutada. Kuigi, meie kõige esimene isane vöötorav Ruudu, magas talveund 20-24C toatemperatuuri juures üsna edukalt. Ilmselt sõltub talveuni ikkagi ka vöötorava enda vajadustest.

Täpselt nii see ongi. Mõni magab, mõni mitte. Olgu temperatuur milline tahes.
Meil lüüakse ka wc-d katuse peale ja siis lastakse hädad nurka. Tix kühveldab siis harkjalgade vahelt aluspanu sinna peale. Kuhjab kohe korralikult. Pöörab ümber ja siis kühveldab nina ja peaga ka. Teeks siis kohe häda korralikult wc-sse, aga kus sa sellega. Ei sobi katusega ega ilma katuseta wc. Iga kord kui hädale läheb, siis kühveldab aluspanu nurgast välja ja pärast häda jälle uuesti peale. Seetõttu pean ka puuri üsna tihedalt puhastama võrreldes varasema ajaga, kui seda nurgawc-d kasutati.

Naljakas, meie Triibul on tekkinud umbes samasugused kombed nagu Tix'il. Ainult, et Triibu matab puuris wc kasti vastasnurgas olevat keraamilist majakest. Kusjuures sinna majakesse ei ole tal mitte midagi peidetud, varandus veetakse pessa. Kõik saepuru ning wc kasti sisu kraabitakse samuti jalgadevahelt puuri nurka ning lõpuks tehakse viimistlustöid pea ja ninaga. Ja siis käiakse hädal tühjas wc kastis. Ning meil on sama lugu puuri puhastamisega, kui vanasti sai puuri põhjas olevat saepuru nii umbes 2-3 kuu tagant vahetatud, siis nüüd tuleb seda teha ikka üsna tihti.

Paistab, et kevad pole enam kaugel! Nimelt Mikil on munad suureks ning lillaks läinud
Kuni eelmise nädalani olid nad veel eraldi puurides. Nüüd oleme neid iga päev mõneks ajaks kokku lasknud. Alguses oli Triibu hirmul ning närviline, kuid peagi harjus ära. Ainult siis, kui Miki üritas talle selga ronida, läks madinaks. Ja siis tuli nad jälle ruttu eraldada. Õnneks oli see ainult paaril esimesel korral. Nüüd, kui Miki jälle isast üritab mängida, jookseb Triibu lihtsalt eest ära või viimases hädas näitab hambaid ja sellega on Miki paika pandud. Kui kedagi kodus ei ole ja ka ööseks, oleme nad ikkagi eraldi puuridesse pannud. Igaks juhuks Loodame, et peagi saab puurid taas ühendada ning vöödikutel jälle rohkem ruumi.

Võite ka samasse puuri panna kaks pesakasti, ehk kuhu ühel oraval on võimalik teise eest varjuda. Lisaks võite oravaratta panna, kui seda veel pole. Meil emane jooksis vahepeal sinna rattasse jooksma, siis isane ei saanud kätte. Ja võite ka veepritsi kasutada. Lõpuks harjuvad ära ja peaksid leppima. Iseasi, kui keegi viga saab, kõrv vms on näha, et katki, siis tuleks jah eraldada eraldi puuridesse.
Selline selgaronimise asi on muidu tavaline isaste puhul.

Tänaseks päevaks on kaklused kakeldud ning ühes puuris on nad olnud juba natuke üle kuu aja. Ja kas Miki järjekindlal selgaronimisel ka mingit kasu oli, saab näha aprilli keskel
Meil puuris juba algusest peale kõiki asju topelt: pesakaste, wc-sid, sööginõusid, jooginõusid! Ka jooksurattaid oli 2, aga mõni aeg tagasi võtsime ühe ära, sest rattas jookseb ainult emane vöödik. Isegi veeprits on puuri kõrval ootevalmis!
Ja meil on samuti, et kui Triibu tahab Mikist lahti saada, siis läheb rattasse ja Miki sinna järgi ei lähe.

Kahjuks kauaoodatud aprilli keskpaik meile rõõmsaid uudiseid ei toonud. Meie 4-aastane Triibu jäi küll sellel kevadel esimest korda tiineks, aga paistab, et emainstinkti tal välja ei löönud. Meie arvestuste järgi pidi Triibu poegima 18.-19.aprillil. Jälgisime teda hoolega ning eelmise pühapäeva hommikuks oli Triibu ööga saledaks jäänud, kuid pessa ei läinud, vaid kõndis pesast kauge kaarega mööda ning lakkus ennast kogu aeg. Kuna tekkis kahtlus, et ta on poeginud, võtsime pesakasti välja ning seal oligi üks surnud poeg. Kas tal oligi ainult üks või rohkem, ei tea. Igatahes on meil väga kahju, et Triibu esimene tiinus ebaõnnestus.
Aga asja positiivne külg on see, et võrreldes eelmise isasega, on Miki tegija ja loodame, et äkki järgmisel kevadel on Triibu juba targem ja arukam.

Väga kurb, et pesakonda ei tulnud, sest pisikesed vöödikud oleks väga lahedad ja armsad. Hoian teile pöialt, et järgmine tiinus paremini läheks.

Lootust on tõesti, et järgmisel aastal on parem võimalus. Meil ka emane orav sai eelmisel aastal ühega hakkama ja see oli kohe hukkunud. Sel aastal on terve pesakond. Küll isane on teine.
Väike võimalus on, et oli geneetiliselt mingi häire ehk sugulus isasega. Teine võimalus, et oli vähe ruumi või pesakast oli ahtake, et üks orava vanematest hukkas ta. Kuid pigem ikka see, et see oli esimene viljakas aasta ja teine läheb ehk paremini.
Väikesele on alguses kõige tähtsam, et ta saaks sooja ja ema käest piima. Kui emane on liiga häiritud, siis ta ei lähe oma poja juurde ja ta hukkubki. Me panime jooksuratta igatahes kinni ja kuna meil on puur kahest puurist kokku pandud, siis eraldasime emaorava alumisse ossa, et ta liiga kaugele ei rändaks oma pesast ja käiks ikka soojendamas. Veepudel ja toit ka kohe pesakasti kõrval. See aasta tundub, et saab pisikestest asja. Juba on karvkate väikeste triipudega seljas pisikestel.

Kahju jah, et seekord poegadega kehvasti läks Aga loodame, et uus poegimine läheb õnneks!

Emasel ja isasel omavahelist sugulussidet pole. Emane 4-aastane ja toodud Saksamaal, isane 2-aastane ja pärit Eestist. Pesakast oli piisavalt suur, vahetasime paar nädalat enne poegimist suurema vastu. Sinna oleks neid poegi ikka kohe palju mahtunud! Ja ka pesamaterjali oli piisavalt ning tuba on meil samuti väga soe. Isane oli juba paar päeva enne poegimist eraldi pandud, sest millegipärast läks Triibu väga närviliseks, kui Miki liiga lähedale tuli. Peale seda oli kõik OK ning Triibu asjatas rahulikult oma puuris ja mingeid närvilisuse märke tal küll ei olnud.
Arvan, et meie poolt oli kõik kõige paremini korraldatud! Lihtsalt uus olukord ehmatas meie väga sotsiaalset Triibut ning ta ei osanud miskit peale hakata.

Seega, jääme ootama järgmist kevadet

Kirjutasin oma viimases postituses, et...jääme ootama järgmist kevadet, siis nüüdseks on ka järgmine kevad juba möödas. Ning meie vöödikute elu endine - Triibu ei jäänud sellel kevadel tiineks. Kuna ta sai sellel aastal juba 5 aastaseks, siis ilmselt ei ole meil enam vöödikupoegi lootagi! Oravate puhul küll vanus ei loe, aga tema käitumine näitab kahjuks vananemise märke: hommikuti on tagumised jalad kanged. Õnneks jookseb ta rattas ning see hoiab tema jalgu rohkem liikumises. Aga samas, kui keegi puurist mööda läheb, siis jookseb nagu noor orav mööda võret ning lunib süüa! Siis ei ole viga midagi Sellise lunimise on ta ka Mikile selgeks teinud. Kui muidu on Miki ikka veel jube arg, siis toiduga on võimalik teda meelitada.
Triibul on ka uus komme tulnud, kui annad talle midagi süüa ja see ei maitse talle, siis ajab oma tagumised jalad laiali, keerab pea viltu ning pissib kättemaksuks!

Tere hommikust!

Ei ole juba aasta aega siia midagi kirjutanud, kuid võimalik, et täna tuleb üldse viimane postitus…
Nimelt, esmaspäeva viimasel tunnil läks üle vikerkaaresilla meie kõige esimene ja ainuke emane vöötorav Triibu (aprill 2009-21.09.2015)
Triibu elas vöötoravate kohta üsna vanaks – 6,5 aastaseks.
Selle pika aja jooksul jõudis ta teha igasugu asju, nt.:
*olla igal hommikul enne meid üleval ja lunida midagi head,
*kui andsid talle midagi süüa ja see ei maitsenud, siis vaatas sulle viltuse peaga otsa, ajas tagumised jalad laiali ja pissis kättemaksuks sinna kuhu juhtus,
*nende aastate jooksul ei maganud ta kordagi talveund,
*tegi üsna mitu pättust (nt. näris tüllkardinatesse 2 korda augu sisse),
*jõudis üle elada 3 isast (paaritus ainult viimase isasega, teisi ei lasknud ligi),
*tuua ilmale ühe poja (hommikul avastasime, et poeg on surnud),
*oli väga uudishimulik (puur asus elutoas ja enne magama ei läinud, kui toas vaikseks jäi)
*sõi käe pealt, kuid ei lasknud kunagi ennast kätte võtta,
*ja olla lihtsalt üks väga-väga armas ja mõnus lemmikloom, kellest tunneme kõik väga suurt puudust

Eelmise aasta jõulude ajal suri Triibu kaasa Miki. Kuna juba selle aasta alguses hakkasid Triibul ilmnema esimesed vananemise tunnused, siis ei hakanud kevadel enam uut energilist isast talle kõrvale otsima.

Hetkel ei ole meil ühtegi lemmiklooma. Ning ilmselt enne kevadet ei võta ka. Kuigi, iial ära ütle iial…
Kes järgmiseks lemmikloomaks saab veel ei tea. Meie peres on 4 inimest ning neist 3 tahavad kõik erinevat looma: tuhkrut, koera, kilpkonna! Neljas pereliige on erapooletu, kuigi salamisi olen kindlaks teinud, et tema vist eelistab vöötoravat (lihtne pidada)!
Võimalik, et jätkamegi siis kevadel vöötoravatega!
Seniks kohtumisteni ja kui saatus tahab, siis järgmisel kevadel jälle Vöötoravate varakambris

Triibu läbi 6,5 aasta

Sellised lood siis...
Kaastunne pereliikme Triibu kaotuse puhul!
Tal oli üks vahva ja pikk elu teie pere juures

Oi oi kui kurb.
Siiras kaastunne karvase sõbrakese kaotuse puhul.

Tänud kõigile kaastunde eest!
Ilma vöödikuteta on elamine kuidagi nii vaikne ja kurb
Ilmselt tuleb kevadel ikkagi uued võtta!

Olen oma kaastunde avaldusega hiljaks jäänud, seepärast ütlen ainult, et mind tegi väga kurvaks Sinu postituse lugemine. Vöödikud on väga-väga sümpaatsed loomad. Aga miks kevadel, miks mitte kohe võtta uus loomake - ta aitaks kurbust vähendada?

Vöödikud on tõesti väga-väga sümpaatsed ja armsad loomakesed!
Uute vöödikute võtmise jätsime sellepärast uude aastasse, et siis on kindlam saada kevadisi poegi. Praeguseks ajaks on nad juba nii suureks kasvanud, et ei ole enam võimalik kindlaks teha, kas on ikka tegemist selle aasta poegadega. Ning, mida nooremalt võtta, seda parem on teda oma käe järgi kasvatada. Nagu vanasõnagi ütleb (seekord muudetud kujul) - "Vanale vöödikule uusi trikke ei õpeta"