www.pisi.ee

Tänud abi eest nuff!
Mõtlesin ise ka tookord, et peaks arstilt kinnituse võtma ning poest raha tagasi küsima. Seda enam, et väljastpoolt Eestit toodud loomad peaksid 1 kuu garantiinis olema. Seal poes nad kohe kindlat pole olnud, kuna see poeg ise oli vaevalt poolteist-kaks kuud vana.
Kui kodustele seda juttu rääkisn, siis ei olnud nad sellega nõus. Abikaasa arvas, et kas see 35 eurot on ikka seda närvikulu väärt ning seega jätsin asjajamise sinnapaika.

Käisime täna Talllinna Solarise keskuse loomapoes uut vöödikut vaatamas. Müüja jutu järgi pidid olema pärit kohalikust (Eesti) pesakonnast ja 2 kuud vanad. Ainult sugu ei osanud ta öelda. Kuna nad (3 oravapoega) jooksid kogu aeg ringi, siis oli ka meil raske sugu kindlaks teha.
Mõtleme veel, et kas osta nüüd poest uus või oodata järgmise kevadeni.

Meil juba 3 päeva uus vöödik kodus
Uus isane on 2 kuune, pärit olevat kohalikust (Eesti) kasvandusest ning tervislik seisund kontrollitud! Loodame, et see ka nii on. Hetkel on ta veel nimetu
Emane võttis järjekordse isase sõbralikult vastu, hakkas teist lausa lakkuma! See ei meeldinud aga uuele ning vaene Triibu, kes tahtis ainult head, sai käppadega vastu nina! Kuid ega Triibu sellepärast nuuskimisest loobunud - käis uuel niikaua järgi, kui sai ninaga ikka KÕIK kehaosad korralikult üle käia!
Meil on nüüdseks olnud kokku juba 4 vöödikut, kuid kõik nad on erinevate iseloomudega. See uus on tõeliselt püsimatu hing. Jookseb mööda puuri ringi, vahel teeb ülepea saltosid, isegi söömisega on kiire. Loodame, et ta peagi kohaneb ning mööda puuri ringijooksmine asemel hakkab hoopis rattas jooksma.
Pilte uuest hetkel veel pole, kuid püüame peagi teha ning siis panen üles!

Ahoiiii vahva uudis-õnne uue prääniku üle Ilusasti kohanemist ja jään pilte ootama

Aitäh!
Loodan nädalavahetusel mõned pildid teha! Kuid kuna ta on meil üks armas püsimatu hing, siis on senini kõik katsetused luhta läinud!

Palju õnne uue vöödilise pereliikme puhul! Jääme ka siinpool pilte ootama

Palju rõõmu väikesest vöötoravast.

Palju õnne uue vöödiku puhul

Aitäh kõigile

Tänaseks on meie uus isane vöödik ka juba nime saanud - Miki.
Lubasin mõned pildid teha, kuid Mikit kaamerasse saada on võimatu. Miki on natuke närviline veel: alguses kogu aeg jooksis mööda puuri ringi ja tegi saltosid. Isegi sõi jooksupealt! Panime tema saltokohtadele kolm suurt riidest kiiku rippuma ning nüüd ta neid meeletuid saltosid väga teha ei saa. Selle asemel on leidnud endale teisi tegevusi: kaevab, matab, püherdab riidest tehtud kiikudes, kiusab Triibut ja isegi sööma on hakanud aeglasemalt. Paar viimast päeva on kutsumise peale vaatama tulnud, mis pakutakse. Venitab kere nii pikaks kui saab, nuusutab pähkleid ja siis paneb plehku. Kui puuri juurest ära lähed, siis tuleb alles sööma. Paar korda on ka rattas jooksnud.
Loodame, et ta harjub peagi oma uue koduga ning see närvilisus läheb pikkamööda üle.

Miki söömas


Harjutused iseseisvaks eluks


Triibu ja Miki mõnulemas

Kui toredad pildid. Palju tervist ja rõõmu Mikile

Väga kaunid pildid! Eriti meeldib mulle viiamane, kus mõlemad on nii rahuoleva näoga.

Aitäh kõigile!

Teine pilt on lahe ja kolmandal on nad nii armsad .

Teine pilt on mu lemmik. Seal Miki nagu nuruks Triibut, et anna mulle ka natuke...

Mulle meeldib väga viimane! Väga hubane olemine on neil seal.

Tere! Silm puhkab piltidel ja Miki on väga ilus
Kuidas nad omavahel klapivad? Kas Triibu kutsub teda vahel korrale ka?

Aitäh kõigile!
Miki on oma uue koduga üha rohkem ja rohkem ära harjunud. Tunneb ennast juba täitsa koduselt! Omavahel saavad vöödikud väga hästi läbi. Triibu on leebe ja rahuliku iseloomuga, samas Miki suur energiapomm (ikka veel teeb puuris saltosid).
Miki püüab juba ennast kehtestada, ronib Triibule selga. Triibu ei tee alguses sellest sahmimisest välja, aga kui asi juba tüütuks muutub, siis ajab hambad paljaks ning teeb kurja nägu. Ja vahel läheb mürgliks ka. Siis ei saa aru kus kellegi pea või saba - selline oravapundar! Paistab, et nad teineteisele haiget ei tee, see rohkem mängimise-müramise moodi. Ja kui Miki ikka kuidagi Triibut rahule ei jäta, siis poeb Triibu ühe pesaaluse peale pandud käteräti sisse ning sinna Miki talle järgi ei lähe. Teine variant on jooksuratas, sest sinna ta ka järgi ei lähe

Ainuke mure on see, et Miki ei käi wc-kastis. Sirtsutab sinna, kus parasjagu on või ripub puuri küljes ning laseb puurist välja Oleme kõik variandid juba läbi proovinud: pannud wc-kaste erinevatesse kohtadesse, pissiseid salvrätitükke ning junnikesi pannud samuti wc-sse... Aga ei miskit! Kõik eelmised vöödikud on endale ise mingi nurga valinud, kus pissil käia ning siis oleme me ka sinna wc pannud. Kuid Miki ei tunnista ühtegi nurka ega ka mingit muud kindlat kohta. Ja paistab, et ka Triibu, kes varem korralikult wc käis, hakkab nüüd igale poole pissima. Ükspäev andsin talle pähklit, nuusutas seda, vaatas mulle otsa ning laskis aluse peale suure loigu. Nagu kättemaksuks, et uue vöödiku tõime!
Äkki oskab keegi nõu anda, mida veel teha?!

See läbi puuri sirtsutamise võite territooriumi märgistamise arvele kirjutada. Seda teevad paljud isased. Varsti läheb mööda. Minu isane vööt tegi sama. Võimalik, et ka Triibu püüab oma territoorimit märgistada. Tal on vaja ju ennast kuidagi selle sissetungijast pubeka ees kehtestada, pissilõhn siin-seal sobib selleks suurepäraselt

Loodame, et see ka nii on ja peagi see sirtsutamine ning puurist välja laskmine lõpeb!

Kuidas Mikil nüüd läheb? Käitub hästi? Äkki saaks paar uut pilti?

Aitäh küsimast, Mikil läheb väga hästi! Miki on kõvasti kosunud ning vahel kaugelt vaadates ei saa enam arugi kas on Miki või Triibu. Oma käitumiselt on natuke rahulikumaks jäänud, aga saltosid teeb ikka ning puuris jooksmiseks on kindel trajektoor. Oleme pannud ta jooksuteele mõned takistused, kuid see teda ei heiduta - Miki leiab endale järgmise tee. Siis paneme meie jälle tema järgmise tee kinni ja tema leiab endale jälle uue... Ja nii päevast päeva! Nii palju on ta juba julgemaks läinud, et tuleb kutsumise peale vaatama, mis head pakutakse. Vahel ripuvad Triibuga mõlemad võre küljes ning lunivad head ja paremat! Oleks ta selle puuris ringijooksmise rattas jooksmise vastu välja vahetaks, siis oleks kõik ok. Ah jaa, wc kombeid tal ikka veel ei ole

Näide Triibu magamisest!
Kui toas tuli põleb, siis magab Triibu pea pesast väljas. Tal on vaja iga võõrama heli peale silmad lahti teha ja siis vaadata, mis toas toimub! Kui tuba pime, siis kolib Triibu pessa.


Miki pähkliga
Endal olid tal põsed paksult pähkleid täis, aga see üks oli veel vaja sinna mahutada. Kui lõpuks aru sai, et see ikka ei mahu kuidagi, hakkas seda sööma. Vahel jälle proovis, et äkki nüüd mahub. Lõpuks jooksis poolik pähkel hammaste vahel ning otsis oma laadungi matmiseks kohta.

Vahva pilt, eriti esimene-võttis muigama lausa
Kui võimalus videot teha, siis sooviks isegi näha Miki saltosi.
Loodan, et need wc kombed ka tulevad ajaga!

Väga hea,et ta juba enam-vähem harjunud.
Tõsiselt armsad pildid ja ega see video idee ka halb pole, kui oleks võimalik need saltod ja trallitamised videole saada,siis kindlasti vaatajaid sellele oleks.
Loodan väga, et ise saan ka endale esimesel võimalusel vöödikud, suur armastus on juba aastaga tekkinud

Olen püüdnud videosid teha, kuid ebaõnnestunult. Nii nagu puurile ligemale tuled lõpetavad nad oma salajase tegutsemise ning hakkavad pähkleid lunima. Ripuvad mõlemad puuri küljes ja kuidas sa ikka muidu mööda lähed, kui midagi neile ei anna! Me oleme nad nii ära hellitanud

Kuidas oravatel läheb?
Väga ilusad pildid.

Head uut aastat kõigile!
Triibu ja Miki elavad hästi. Paistab, et enamus vöödikuid magab talveund, siis meie omad ei pea unest lugu vaid tuuseldavad rõõmsalt puuris ringi.
Triibu on meil ainult natuke õelaks muutunud, ei lase enam puuri puhastada. Nii kui näeb, et ma majapidamispaberirulliga sahistan, läheb saba kohevaks ning hakkab mööda puuri meeletult ringi jooksma. Kui vanasti oli tal puhastamisest üsna ükskõik, siis nüüd, kui saaks, kargaks mulle kätte kinni. Kuna mind kätte ei saa (meil kahekorruseline puur ning ühe puhastamise ajaks on nad teises kinni ja vastupidi), siis terroriseerib Mikit. Ta arvab vist, et Miki on kõiges süüdi ja nii kui Miki talle lähedusse satub, läheb talle kallale. Ja vaene Miki on siis kuskil peidus ning vait kui sukk. Selleks, et asi väga jamaks ei kisuks on mul peale puhastusvahendite käepärast ka veel veeprits kakleja jahutamiseks Ja nii kui puur puhastatud, rahuneb ka Triibu maha ning käitub nagu poleks midagi juhtunud. Võimalik, et selline käitumine on seoses talvega. Aga eks seda näeb kevadel.

Kevad peaaegu käes, kuid meie vöödikud kaklevad edasi. Asi läks lõpuks nii kaugele, et enam ei saanud neid ühes puuris hoida. Kui olen vöödikutega samas toas ja on aega neid jälgida, siis olen lasknud nad ühte puuri kokku, kuid lähema 10 minuti jooksul on kisma lahti. Kakluse täpset põhjust ei oskagi öelda. Ükskord alustab Triibu ja teinekord Miki. Ilmselt ei salli nad üksteise lähedust.
Varsti peaks Triibul tulema jooksuaeg. Eks näe, mis siis saab! Oleks muidugi tore, kui nad siis rahu sõlmiksid

Eile lõunast hakkas meie Triibu laulma ja sellepeale hakkas Miki ka mingit imelikku häält tegema. Varustasin ennast veepritsiga ning lasin vöödikud kokku. Ja oh imet - kakluseks ei läinudki! Rahus suudeti olla kuni magama minekuni, ligikaudu 5 tundi
Innustatuna rahust ning lootuses, et nüüdseks on vöödikutel kaklused kakeldud, eile õhtul enam neid eraldi puuridesse ei pannud. Tänase hommiku esimesed 10 minutit oli tõesti rahu - kes pesi, kes kaevas saepurus. Kuid, kui need tegevused tehtud, läks jälle kismaks lahti. Seega on meie vöödikud jälle eraldi puurides.

Esialgu, kui nad läbi said, siis oleks targem olnud nad ikkagi peale mõningast koosoldud aega eraldada ja nii mitu päeva proovida.
Aga eks seda saab nüüd katsetada-kui nad muidugi homme suudavad koos olla nii, et kaklema ei lähe.
Edu!

Selgituseks: kui me eelmise aasta augustis Miki tõime, siis võttis Triibu ta kohe omaks. Kaklused tekkisid talve saabudes, kui Miki hakkas talvevarusid koguma, kuid talveunne ei jäänud. Vöödikud muutuvad tihtipeale talve saabudes kurjaks, kuid kevadel rahunevad maha.
Nüüd paar päeva tagasi, kui Triibul oli nn. jooksuaeg (vöödikutel on jooksuaeg ainult kevadel ning kui esimese korraga tiineks ei jää, siis on umbes 10 päeva pärast uuesti) lasime nad kokku ja kuna loodame see aasta ikkagi väikesi vöödikuid saada, siis ei olnud ju mõtet neid kohe jälle eraldada. Seda enam, et nad ei kakeldnud, vaid said ideaalselt hästi läbi Uuesti kakluseks läks alles järgmisel päeval.
Vahepeal oleme veel korra proovinud, kuid olukord ikka sama.