Olen vana pisilane uues kasutajas. Soovin Teile tutvustada oma kahte preilit.
Martina on 7-aastane proua, kellele meeldib hoolimata kõigist keeldudest süüa liiva. Ta on veidi pahur vana, kes möödakäijate peale aknal karjub ning pisemaid tühjast-tähjast manitseb. Teinekord saab ta ise korraliku sõimu ja madina osaliseks, et rahuneb veidi maha ning tõmbub tagasi.
Tema minevik pole olnud kuigi kerge. Sündis ta ühe vanema proua kodus, kes ei suutnud kontrollida oma deegude paljunemist. Seal olevat ta veel ka ise pesakondi ilmale toonud. Siis sattus ta koos oma õega uude perre, kus olid väikesed lapsed, täielik teadmatus sellest, kes need deegud tegelikult on ning üldse kõik päris paha-paha. Natukese aja pärast sündis tal seal uus pesakond 5 deeguga (3 isast, 2 emast) ja see jäi tema viimaseks pesakonnaks tänase päevani ning ka kindlasti tema elupäevade lõpuni. Seal kõik see kurjus veel otsa ei saanud. Pojad anti uutesse peredesse koos õde ja vend, õde ja vend ning siis viimane poisu, kes sai mulle. Nüüd pole see poisu kahjuks ammu enam meie hulgas. Teised poegisid ja poegisid ning tänaseks pole minu andmetel välistamatu see, et nad kõik pole läinud halbade tingimuste tõttu üle vikerkaaresilla.
Saabus suvi ning minu proua ning tema õde tõsteti oma väikese puuriga öödeks ja päevadeks aeda, rõdule... igatahes toas neile enam ruumi ei jätkunud. Karp ümber puuri ma olen täiesti kindel neid tuulte, vihmade ja jaheduse eest ei kaitsnud. Veidi aega läks mööda, kui suri tema õde. Alles siis sain ma asjadest rohkem teada ja aru, kui halvad on olnud nende pidamistingimused. Hakkasin siis seda viimast deegut külastama. Tema joogipudelis oli mingeid usse täis vana vihmavesi, puur oli väga väike ning võrekorrustega, heina polnud, toit oli ebakvaliteetne... Ta elas jahedates augustikuudes õues ja oli tegelikult minu üllatuseks päris aktiivne ja tahtis väga suhelda.
Kui ma nägin tema joogipudelit, küsisin kohe "omanikult" aru, miks see vesi selline on. Selle peale läks ta väga närvi, isegi õigustas ennast ning karjus. Tema jaoks oli raske võtta kaevust puhtamat vett ning see ära vahetada. See oli minu jaoks viimane piisk. Lõpuks jäi minu sõna ikkagi peale ning vesi sai tolleks õhtuks vahetatud. Aasta oli siis ehk 2011.
Martina endale saamine oli lihtne. Ma läksin koju ja rääkisin, millistes tingimustes elab meie poisu ema. Kõik kuulasid mind ja tahtsid, et ma kiiremas korras ta koju tooks. Järgmisel päeval helistasingi neile. Kuna ma olin nii vihane selle üle, kuidas olid nad oma loomi hooldanud, ei öelnud ma ei "tere", ega ka mitte "head aega", vaid "ma võtan nüüd deegu endale". Uskuge või mitte aga vastuseks sain ma kohe, et ma tuleksin talle järele, sest nad olid nagunii tema juurde minemas. Kellelgi polnud temast sooja ega külma.
Postitus läks vist päris pikaks ning, et oleks kergem lugeda kirjutan veidi hiljem edasi. Seniks aga loodan, et meie lugu pakub Teile kõigile huvi ja lugemisrõõmu.
Mõtlesin, et lihtsaim oleks teha deegude jaoks avalik instagrami kasutaja, mida saaksin jagada teilegi. Olin vahepeal haiguse tõttu rivist väljas, nüüd saan jälle kirjutada.
Tal on väga pehmed, roosakad sametised kõrvad, kohev ja läikiv karv ning veidi pikad küünised. Sellest me ei hooli, sest meil on ilusad kvaliteetsed roosad küünetangid. Ka tema ripsmed ületavad kõigi mu eelmiste deegude omad. 
Aga hammaste värvus on tal minu meelest veidi heledam, kui võiks. Martinal on ikka tumedamad. Ja viimased kaalumised näitasid Martinal 220 g ja Matildal 222 g. Ta on ikka päris noor veel, prognoosiks täpsemalt 1a 9k. Kõige rohkem häirib mind tema juures see, et ütlen talle pidevalt kogemata ning harjumuse pärast Sänni, kes oli mu viimane augustikuus lahkunud deegu. Olen ikka rumal küll... 
