Caballo jüngrid

Millised tuttsabad meil kodus on

Moderaator: postituvi

Foorumi reeglid
See foorum on mõeldud oma lemmiku(te)st rääkimiseks, mitte hoolduse alase nõu küsimiseks! Iga kasutaja teeb omale teema, kus on juttu tema lemmiku(te)st. Teema pealkiri võiks olla kujul nt. "Kissu rotid", "Foksi küülikud" vms.

Caballo jüngrid

PostitusPostitas Caballo (Teema autor) » 07. veebruar 2015, 01:50

Hei-hei! :hi:

Olen vana pisilane uues kasutajas. Soovin Teile tutvustada oma kahte preilit.
Martina on 7-aastane proua, kellele meeldib hoolimata kõigist keeldudest süüa liiva. Ta on veidi pahur vana, kes möödakäijate peale aknal karjub ning pisemaid tühjast-tähjast manitseb. Teinekord saab ta ise korraliku sõimu ja madina osaliseks, et rahuneb veidi maha ning tõmbub tagasi.
Tema minevik pole olnud kuigi kerge. Sündis ta ühe vanema proua kodus, kes ei suutnud kontrollida oma deegude paljunemist. Seal olevat ta veel ka ise pesakondi ilmale toonud. Siis sattus ta koos oma õega uude perre, kus olid väikesed lapsed, täielik teadmatus sellest, kes need deegud tegelikult on ning üldse kõik päris paha-paha. Natukese aja pärast sündis tal seal uus pesakond 5 deeguga (3 isast, 2 emast) ja see jäi tema viimaseks pesakonnaks tänase päevani ning ka kindlasti tema elupäevade lõpuni. Seal kõik see kurjus veel otsa ei saanud. Pojad anti uutesse peredesse koos õde ja vend, õde ja vend ning siis viimane poisu, kes sai mulle. Nüüd pole see poisu kahjuks ammu enam meie hulgas. Teised poegisid ja poegisid ning tänaseks pole minu andmetel välistamatu see, et nad kõik pole läinud halbade tingimuste tõttu üle vikerkaaresilla.
Saabus suvi ning minu proua ning tema õde tõsteti oma väikese puuriga öödeks ja päevadeks aeda, rõdule... igatahes toas neile enam ruumi ei jätkunud. Karp ümber puuri ma olen täiesti kindel neid tuulte, vihmade ja jaheduse eest ei kaitsnud. Veidi aega läks mööda, kui suri tema õde. Alles siis sain ma asjadest rohkem teada ja aru, kui halvad on olnud nende pidamistingimused. Hakkasin siis seda viimast deegut külastama. Tema joogipudelis oli mingeid usse täis vana vihmavesi, puur oli väga väike ning võrekorrustega, heina polnud, toit oli ebakvaliteetne... Ta elas jahedates augustikuudes õues ja oli tegelikult minu üllatuseks päris aktiivne ja tahtis väga suhelda.
Kui ma nägin tema joogipudelit, küsisin kohe "omanikult" aru, miks see vesi selline on. Selle peale läks ta väga närvi, isegi õigustas ennast ning karjus. Tema jaoks oli raske võtta kaevust puhtamat vett ning see ära vahetada. See oli minu jaoks viimane piisk. Lõpuks jäi minu sõna ikkagi peale ning vesi sai tolleks õhtuks vahetatud. Aasta oli siis ehk 2011.
Martina endale saamine oli lihtne. Ma läksin koju ja rääkisin, millistes tingimustes elab meie poisu ema. Kõik kuulasid mind ja tahtsid, et ma kiiremas korras ta koju tooks. Järgmisel päeval helistasingi neile. Kuna ma olin nii vihane selle üle, kuidas olid nad oma loomi hooldanud, ei öelnud ma ei "tere", ega ka mitte "head aega", vaid "ma võtan nüüd deegu endale". Uskuge või mitte aga vastuseks sain ma kohe, et ma tuleksin talle järele, sest nad olid nagunii tema juurde minemas. Kellelgi polnud temast sooja ega külma.

Postitus läks vist päris pikaks ning, et oleks kergem lugeda kirjutan veidi hiljem edasi. Seniks aga loodan, et meie lugu pakub Teile kõigile huvi ja lugemisrõõmu. :muzz:
Mina suren siis, kui surevad kõik loomad. Ilma loomadeta pole elu ja ilma eluta pole loomi.
Caballo
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 15
Teemad: 3
Teda kiideti: 0 korda
Vanus: 18
Sugu: Naine
Tuju: Rahulolev
Prindi postitus

Re: Caballo jüngrid

PostitusPostitas Caballo (Teema autor) » 07. veebruar 2015, 23:14

Jätkan siis...
Kui Martina endale saime olime väga õnnelikud, et tema piinad on igaveseks läbi saanud. Ta on olnud agressiivne, kuid seda vahelduva eduga st on esinenud perioode, kui ta pole kedagi näiteks 4 kuu vältel hammustanud. Veidi aega elas ta üksi meie juures ning siis sai endale sõbranna. Sõbranna lahkus 27. augustil.
Uue sõbranna sai Martina endale jaanuari lõpus. Tegemist on Eesti Loomakaitse Seltsi poolt 2014. aasta alguses Tallinna Pet Centerist päästetud deeguga, kelle me endale võtsime. Arvan, et ta on alla 2-aasta vanune. Tal oli ka pesakond, kellest kõik on uued kodud leidnud ning üks läks üle vikerkaaresilla. Lepingus on tema nimi Triksi, kuid kodus mõtlesime, et talle sobib hoopiski nimeks Matilda. Ta on olnud meie juures päris vähe aega, aga siiski piisavalt, et oskan ka tema kohta midagi kirjutada.
Tema välimus sarnaneb minu meelest väga Martina endise kaaslasega. Nende käitumine on küll veidi erinev. Kuna minu kogemuste põhjal on hambaid ise teritav deegu on deegupidaja õnn, siis on mul väga vedanud, sest Matilda täidab oma ülesannet suurepäraselt ja kõik oksad on hetkega paljad kui porgandid. Martina võtab ka eeskuju ning teineteisele nad õpetavad palju asju.
Ootasin väga rasket looma, sest teda kirjeldati kui inimesi mitte usaldavat ja kartlikku isendit. Minu puhul see ei kehtinud. Juba teisel päeval tuli ta mulle käele ja oli muidu tore, kuid siiski natuke tagasihoidlik. Arvan, et asi on minus, sest leian loomadega väga ruttu ühise keele ja usalduse. Praeguseks on ta veelgi julgem.
Esimene kohtumine Matilda ja Martina vahel oli emotsioonide rohke. Mõlemad olid hiljuti kaotanud kaaslase. Oli vaja üksteist kohe kaisutada, musutada, nuusutada, naksata, taga ajada jne... Veidi aega hiljem läks kraaklemiseks ning Martina tahtis näidata oma võimu oma kodus. Matilda tol hetkel tõmbus rohkem tagasi, kuid nüüdseks on temast saanud veel suurem noor sarvedega sokukene (võrreldes eelmise kaaslasega), kes oma tahtmist üles näitab ja peab saama ning kui ei saa siis puksib ja poksib kuni tema sõna jääb peale. Martina väga alla anda veel ei taha, kuid küll ta ka mingi hetk ära väsib ning poksimatšidest enam ei huvitu. :)
Mina suren siis, kui surevad kõik loomad. Ilma loomadeta pole elu ja ilma eluta pole loomi.
Caballo
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 15
Teemad: 3
Teda kiideti: 0 korda
Vanus: 18
Sugu: Naine
Tuju: Rahulolev
Prindi postitus

Re: Caballo jüngrid

PostitusPostitas Mercar » 07. veebruar 2015, 23:53

Väga tore kuulda, et sellised õnnetu päritoluga loomad on uue hoolitseva kodu leidnud! Ning väga vahvalt kirjutad neist.
Kui on võimalust, ehk näitad loomakesi ka meile :)
Lohe (geko liigist Rhacodactylus ciliatus)
[Pleig, Varglik, Murdjakääbik, Urglik, Vilks, Väle Kütt, Tahmanina]
Kasutaja avatar
Mercar
Hingelt Tartlane
Üldkorrapidaja
Üldkorrapidaja
 
Postitused: 3807
Teemad: 65
Pildid: 40
Asukoht: Tallinn
Teda kiideti: 41 korda
Vanus: 34
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Caballo jüngrid

PostitusPostitas Caballo (Teema autor) » 20. veebruar 2015, 13:43

Aitäh meeldiva tagasiside eest, Mercar! :-D Mõtlesin, et lihtsaim oleks teha deegude jaoks avalik instagrami kasutaja, mida saaksin jagada teilegi. Olin vahepeal haiguse tõttu rivist väljas, nüüd saan jälle kirjutada.
Matilda oli autoga tulles päris jutukas. Ka koju jõudes tervitas meid valjuhäälselt. Nüüd olen teda juba veel enam tundma õppinud. Ta on minu deegudest kõige sõbralikum, jutukam ja sõjakam. Ta ei kannata silitamist kohe üldse justkui oleks kammi ära kaotanud. Paar sekundit püsib paigal, saab pai kätte ja jookseb kuskile kaugemasse puurinurka istuma ja vaatab ja mõtleb, "mis asi see oli, mida sa inimene mulle nüüd tegid? Täitsa harjumatu..." :rofl: Tal on väga pehmed, roosakad sametised kõrvad, kohev ja läikiv karv ning veidi pikad küünised. Sellest me ei hooli, sest meil on ilusad kvaliteetsed roosad küünetangid. Ka tema ripsmed ületavad kõigi mu eelmiste deegude omad. :ups: Aga hammaste värvus on tal minu meelest veidi heledam, kui võiks. Martinal on ikka tumedamad. Ja viimased kaalumised näitasid Martinal 220 g ja Matildal 222 g. Ta on ikka päris noor veel, prognoosiks täpsemalt 1a 9k. Kõige rohkem häirib mind tema juures see, et ütlen talle pidevalt kogemata ning harjumuse pärast Sänni, kes oli mu viimane augustikuus lahkunud deegu. Olen ikka rumal küll... :bang:
Kui enne oli mul kastitäis õunapuuoksi ning probleemiks see, et need kuidagi otsa ei saa, siis nüüd kaob selline kastitäis nädalaga. Kuna Matilda hoiukodus oli kuivtoiduks Versele-Laga complete deegudele ja leidsin Tartu Lõunakeskuse Bettast päris soodsalt (3-4 euri vahel) 500g sama toidu, kuid merisigadele ning deegude oma polnud, otsustasin seda osta ning segades välja vahetada. Alles uisutamist jälgides panin tähele, et olin võtnud vale paki ning hoopiski küülikute oma, milles olid porgandid. Sain kergelt öeldes kreepsu, kuid tänu Betta meeldivale teenindusele saadi minu pakid ära vahetatud, tšekid tühistatud jne. Sõelusin ka mitu korda kord Bettas, kord Zooplanetis ning võrdlesin kaupu, hindu ja loomade pidamistingimusi. Zooplanet on minu meelest ikka paras loomade piinalaager (vabandust, et veidi off-topic jutt). Mitte ükski ärimees pole loomade pidamise alal kohe kindlasti mitte targem kui aastatepikkuse staažiga inimesed, kes tegelevad loomade õiguste eest võitlemisega (k.a. mina) ning ma loodan südamest, et ma ealeski enam sellest poeketist ühtki ostu ei pea sooritama.
Kodus vaatasin seda toitu veel lähemalt, hakkasin kartma, et ehk leedrimarjad, timut ja tääkliilia (yucca) on deegudele ohtlikud, kuid erinevad ingliskeelsed materjalid kiitsid neid heaks. Kivi langes südamelt. See toit on minu meelest parim. Ma pole näinud kedagi neid peitmas, graanulite vahel on ka ainult need palukesed, mis on sinna kukkunud. Heina nad viimasel ajal üldse ei söö. Õigemini on Matilda sealt söönud vaid paar kõrt. Matilda erinevalt Martinast armastab väga värskeid puuvilju jms juurikaid. Ma õnneks olen inimene, kellele on tähtsam looma tervis kui emotsionaalsed vajadused söögi valdkonnas. Praegu annan neile rohkem kummeli-, piparmündi- ja võilillejuureteed Heina hakkame me tegema sellest suvest ise ning see saab olema tõeliselt rikkalik ja maitsev neile.
Mulle meeldivad puurid, mille ruumala ulatub kõrgustesse, mitte laiustesse. Paraku on minu puur just see halvem variant. Selle kohal on palju tühja ruumi ning see on lai. Sees on 3 korrust, redelid jms ning ka palju tühja ruumi, mille asemel võiks veel korruseid ja oksi olla. Siis tulin ma ideele, et teeks deegudele uue puuri... riidekapist! See oleks piisavalt kõrge ja mitte nii lai ning ma saaksin neile teha palju vahvama puuri. Kindlasti ei jää vana tühjaks. See tuleb sisustada ning on plaan võtta deegudele juurde kaaslasi ning naabriteks rotid.
:flo:
Mina suren siis, kui surevad kõik loomad. Ilma loomadeta pole elu ja ilma eluta pole loomi.
Caballo
Uus kasutaja
Uus kasutaja
 
Postitused: 15
Teemad: 3
Teda kiideti: 0 korda
Vanus: 18
Sugu: Naine
Tuju: Rahulolev
Prindi postitus


Tagasi: Meie deegud

Kes on online

Kasutajad vaatamas seda foorumit: Registreeritud kasutajad pole ja 1 külaline

cron