Huvitav kas keegi seda teemat veel loeb? Kirjutaks nagu iseendale. Ma nüüd avastasin, et Lötu on otseses mõttes kõrend. Tal on pikad jänkuhambad, suured lopergused kõrvad ja ta on täitsa kõhn. Ja ta ei tohiks kõhn olla, sest ta sööb enda kausi tühjaks ja natuke ka Pisikese kausist
Elu on täis üllatusi! Pisike see eest on paksu. Mitte väga, kuid piisavalt.
Ärge nüüd pahandage, kuid ma olen neid kassiga kokku lasknud. Tavaliselt lasen deegul kassi peal olla. Kass lihtsalt vaatab üllatunult ja on täiesti rahulik. Eks ta on juba nende pisikeste jahmerdistega harjunud, mis on hea.
Üks päev ma mõtlesin siit küsida, kas tohib teha deegudele niiviisi, et panen kusagile kausi põhja neid külmutatud köögivilju ja siis panen natuke vett ka ning äkki deegud tahvad seal tuukreid mängida. Või on see vastuolus deegude elamistingimustega. Vesi on nende jaoks nagu meie jaoks mahl, coca, limps milles me supelda ei taha?
Oioioijah. Ausõna. Ma olen nende üle üliuhke. Ja enda üle ka. Ma olen suutnud taluda kuid nende närimisi, hammustamisi ja kaklemisi. Ja mis ma selle ajaga olen neile õpetanud? Seda, et nad on vennad. Seda, et tuleb süüa õigest kausist ja juua õigest pudelist. Seda, et kass on täiesti ohutu, kui teda ei segata. Jah, ma usun, et ma ei ole normaalne, kuid ma ei ole ka imelik, sest deegudega elades on see olek vahepealne.
Ja nad ei magagi muud moodi, kui ainult üksteise peal. See on nii armas, kuidas Pisike Lötu peal nii mõtlikult minu tegemisi jälgib ja siis järsku plõksavad silmad kinni ja ta magab. Imeline! Nüüd ma saan aru, miks deeguomanikud on nii uhked oma väikeste laste üle!
Aitäh deegud, et te mu südame niiiii soojaks olete teinud!