Postitas LoveIsbestMagic (Teema autor) » 18. mai 2013, 16:15
Tere jälle!
Eelmine kord jäi mul mainimata, et Pisike sai 1. aprillil juba kahe aastaseks ja elab täisväärtuslikku elu. Jah, olen korduvalt mõelnud, et oleks ju hea talle kaaslane võtta, aga ma kardan. Mõelge ise, kui suur on hirm surma ees, kui sinu nähes on ära surnud juba kaks deegut. Ma olen kindel, et Pisike oleks väga õnnelik, kui ta uue kaaslase saaks, aga just see hirm on kõik ära rikkunud.
Vahepeal meenub mulle ikka Dumbo oma suurte kõrvadega, beebikarvadega ja suurte silmadega. Meenub see, kuidas ta minu kätevahel mulle otsa vaatas ja siis siit ilmast lahkus.
Vahepeal tuleb meelde Lötu, kes samuti minu juures üpris vähe aega oli. Ta oli väga kleenuke. Kaks konti ja kusehais, nagu mu ema ütleb. Aga nad mõlemad olid erilised. VÄGA erilised!
Üks öö ma mõtlesin uue deegu peale. Kas võtta või mitte. Kas riskida sellega, et ta võib ka lahkuda siit ilmast nagu Lötu ja Dumbo. Kas saatus mängib mulle mingit vingerpussi.
Aga ma jõudsin otsusele, et saagu mis saab, aga ma pean kaaslase võtma. Pisikese pärast. Ma ei saa teda ju järgnevad 3-4 aastat enda süles pidevalt hoida ning loota, et kui ta magama jääb, siis saab teda rahulikult puuri panna ja korras. Tegelt ka. Ma ei saa teda enne puuri panna, kui ta pole magama jäänud. Esiteks: ta hakkab kõvasti piiksuma ja tihtipeale ta ei jäägi magama ja siis ma pean tunde diivanil istuma, deegu süles. Teiseks: Vahepeal hakkab ta hammustama, kui Pisikese käest ära panen.
Aga uue deeguga... Nad saaksid külakuhja teha ja üksteise otsas magada - Pisike õpetas nii Lötule kui ka Dumbole seda, et teineteise otsas on palju toredam magada.
Nad saaksid koos mängida, üksteist näksida, magada, süüa. Pisikesel oleks lõppude lõpuks mingi tegevus ja keegi, kellega seda koos teha.
Jah, ma vist halasin taas liiga palju, aga elu on selline.
Hoidke pöialt, et suvel endale pisikese kaaslase saaksime Pisikesele!