Mida olete teinud loomade aitamiseks?

[Endised kasutajad]

Ikka räägitakse seda mida oleks vaja teha.. aga natuke võiks rääkida ka selleks mida inimesed on ise loomade heaks teinud, väheke ilusat ka kurva kõrvale..
Näiteks meien peres on praegu kass Nermal, kelle mina ja mu vend tänavalt püüdsime, ja tema kasulaps mia, kelle ma talli juurest püüdsin. Meil on olnud veel 1 emane kass kelle ma tänavalt koju tõin ja kes meil 5 poega sain , kõigile otsisime uue kodu. Koer on meil varjupaigast võetud ja hobuse ostsin sõna otseses mõttes võileiva hinnaga , sest oleks ta veel aastaks või pooleks sinna jäänud kus ta oli, siis.. ainus tee oleks tapamaja olnud, praegu saab ta jalad veel korda, nimelt 3 aastane püstkabjaga ja värkimatta.(kabjad lõikamatta)
Üks sõbranna päästis ka ühe hobuse, kes on juba 20 aastane ja üle selle, Hobune elas üsna närust elu kabjad juba aastaid värkimatta, küljed sõnnikuga koos, halvas toittumuses, jalad deformeerunud jne jne...

[Endised kasutajad]

Mina aitasin ühte varjupaiga koera - võtsin ta endale!
Väiksena käisin õega õuekiisusid igapäev söötmas ning nendega mängimas.

[Endised kasutajad]

Mina käin kasse söötmas ja hulkuvatele keortele annan kah süüa. Üks tume keor luusib minu kodu naabrises, panin talle nimeks Tommi, vahest aitan teda üle tee ja nii. Saab kohe aru kui ütlen OOTA! Ok, mine nüüd. PETS'ile olen ka annetanud.

[Endised kasutajad]

Ahjaa, vahepeal käisin pidevalt Laagri varjupaigas koertega jalutamas ja neid harjama jne.

[Endised kasutajad]

kui korteris elasin , siis sai ka kasse toidetud.. nüüd elan eramajas , aga see kass kes meie maja juures hulkus 8kortermaja juures) saab nüüd meie naabrilt süüa. See kass kelle me vennaga püüdsime on Pesukaru (see hulkurkass) tütar... väiksena oli aega nende loomadega mässata.. ja nende pärast muretseda.. nüüd olen rohkem hobustele spetsialiseerunud

[Endised kasutajad]

Me oleme nii tublid. Minu arust võiks riik toetada ja inimesed võiksid tänava kasside/koerte püüdmist teha ja nad ära kastreerida/steriliseerida ja väga haiged/vanad magama panna, mis nad nälgivad seal tänavatel. Muidugi ka kuulutusi panna, et leitud loom ja otsib kodu.

[Endised kasutajad]

Mina tegin ka ühe kutsika elu õnnelikuks, tõin ta koju! Tänavakasse olen söötnud ja praegu on mul majake rasvatihaste jaoks ka üles riputatud.

[Endised kasutajad]

Eagles! Idee on sul muidugi hea, et inimesed püüaksid tänavalt kasse, aga mitte kõik kassid pole sõbralikud ja metsikut, kartlikku kiisut on suht võimatu kätte saada. Või seda siis juba oma tervise hinnaga, tean omadest kogemustest. Seepärast ongi olemas varjupaigad, kellel on spetsiaalne tehnika loomade püüdmiseks ja kelle tegevust ka riik toetab. Ise aga tegelen kodutute ja hädasolevate loomade abistamisega peaaegu et iga päev. Kui just mõnele kiisule uut kodu hetkel ei otsi, siis tuleb kontrollida mõne koera pidamistingimusi jne. (Muide varsti on algamas uus hoiukodude projekt, millest ka lontus lähemalt räägin, ehk saab keegi kaasa aidata).

[Endised kasutajad]

väga haiged/vanad magama panna, mis nad nälgivad seal tänavatel.

Sellega olen nõus.
OT küll, aga üks jutt tuli selle kasside magama panekuga meelde: kunagi kui ma väiksem olin, siis mu suurem õde sai sõbraks ühe suure isase ja hästihästi pika karvalise õuekiisuga. Nimeks pani talle Lutcifer. Vahel lasime kassi meile sööma ja niisama lebotama. Kass nagu oleks olnud meie oma, aga elas vabapidamisel ehk käis õues siis kui ise tahtis jne. Me ilmselt oleksimegi ta endale võtnud (ilmselt päris toakassi poleks temast siiski saanud, ta oli nii harjunud, et saab välja millal tahab), kuid meiega elas ka meie onu, kellele ei meeldinud, et mingi õuekass (tema jaoks oleks ta ka siis õuekassiks jäänud, tena arvamus oli "õuest leitud kass jääb ikka õuekassiks") käib meil toas jne. Niisiis, süüa ta sai ALATI meilt, aga magas keldris.. või salaja meie rõdul. Ükspäev aga ilmus ta meie ukse taha ühe noore emase siiami kassiga.. kes alguses meid kartis. Ajajooksul Kiti (nii me seda imeilusat siiamit kutsusime) harjus meiega ning lõpuks käisid mõlemad meil nii ilusasti ja ALATI KOOS ukse taga süüa nurumas (kraapisid ust ja me lasime nad siis sisse). Mõlemad kiisud said meile nii kalliks juba. Mingil ajal me Kiti't enam ei näinud.. nimelt oli ta omale kaks pojakest saanud..
Ükspäev läksime vanaemaga välja jalutama.. polnud jõudnud veel oma uksest väljagi minna kui kuulsime kassi hädakisa. See oli Lutcifer, kelle olid majahoidja ning üks naine kinni püüdnud ning olid talle just äsja süsti teinud.. surmasüsti siis. Ka Kiti püüti kinni. Kuna Kiti pojad olid liiga arad ning neid keegi kätte ei saanud, siis nemad jäetigi keldrisse surema. Oleks me teadnud, et selline asi on tulemas, oleksime mõtlematult nii Kiti kui ka Lutciferi omale võtnud (kui ma ei eksi siis ema isegi juba kaalus seda otsust). Kõige hullem oli asja juures see, et me nägime ise pealt, kuidas meie sõpradele surmasüst tehti, see oli tõsiselt kurb.. (seda mis neist edasi sai või kuhu viidi, seda ma ei tea, kuna me olime nii pisikesed siis vanaema kantseldas meid ruttu tuppa tagasi).
Jutu point oleks siis selles, et mõtekas oleks need sõbralikud kassid, kes end kinni võtta lasevad, siis kinni võtta, kuskile hoiukodusse orgunnida ning neile uued kodud otsida. Nende kahe kassi (Kiti ja Lutcifer siis) asemel oleks surmasüsti võinud teha mõnele väga metsikule kiisule, kes peab toidu otsimiseks kes-teab-mida tegema..
Igatahes, üks väga kurb lugu.. aga mis olnud see olnud.

Loodan, et keegi ikka viitsis läbi lugeda..

[Endised kasutajad]

viitsisin lugeda ...
meie NBermal oli ka tänavakass.. ja teda ja ta venda hoitti keldris kinni aga keegi nende majade lastest tegi keldriakna lahti, akna ees oli puuriit , nii et akent enam kinni ei saanud (lapsed mahtusid vahele pugema) ja siis nad sealt välja saidki...

[Endised kasutajad]

Isand kui kahju petal. Tõsiselt. Ma ei saa aru miks neile see süst siis tehti? Nad polnud ju haiged ega midagi, lihtsalt ühed rõõmsad vabad kassid. Nii kurb.

[Endised kasutajad]

Ja selle vanade ja haigete magama panemise alla ma mõtlesid ikak tõsiselt haiged, täiteks ilma jalata jms. Et tal endal oleks ju piin nii elada, aga Lucifierist ja Kitist on tõesti jube kahju.

[Endised kasutajad]

Ja selle vanade ja haigete magama panemise alla ma mõtlesid ikak tõsiselt haiged, täiteks ilma jalata jms. Et tal endal oleks ju piin nii elada, aga Lucifierist ja Kitist on tõesti jube kahju.

Ühe jalata kassidest nii palju, et ühes sügise Lemmikus oli artikkel sellisest invakassist. Selle põhjal tundus küll päris tavaline kass olema.

[Endised kasutajad]

Jah, ühe jalaga kassi lugu lugesin ka mina Lemmikust.
Mina olen teinud head sellega, et 8 aastat tagasi tõin endale varjupaigast koera.

[Kissu]

Meie Reksu on tänavalt korjatud pontu. Nimelt 2 talve tagasi oli keegi kuri inimene visanud välja tänavale 2 pisikest kutsikat. Sõbrannaga püüdsime neile kodusid leida, kuid ei õnnestunud, seega tuli üks kutsikatest meie juurde ning teine läks varjupaika (kuuldavasti olla ta paar päeva hiljem sealt ka kodu leidnud).
Reks ei ole meil tegelikult mitte esimene leitud pontu. Nimelt kui ma veel vanemate juures elasin siis tuli ema tööjuurde üks valge hundikoer, kes leidis ka meie juures kodu. Tegelikult tema järgi ongi meie Reks nime saanud - Reks Junior (kuigi ta on emane).
Ülejäänud ei kvalifitseeru just otseselt loomade hädat välja aitamiseks - põhimõtteliselt rohkem minu sooviks omale loomi saada aga siiski. Nimelt elab meie juures 2 nn. seckondhand küülikut. Veel on meil 2 rotti rakveretädi kambast ja üks (kõige noorem) kes oli isastega koos puuris poes.
Hetkel elab meie juures ka veel üks hoiupõssa: http://www.zone.ee/notsikud/, kes siia maani kodu otsib.

[Endised kasutajad]

Tegelikult on tore kuulda, et inimesed hoolitsevad hulkuvate loomade ja kasside eest, söötes ja silitades neid. Kuid ei tohiks ära unustada asjaolu, et alati pole hea minna silitama võõraid hulkuvaid loomi, sest kunagi ei või teada kas hulkuv loom on ikka sinu jaoks ohutu. Nimelt on Eestis väga palju marutaudi juhtumeid. Ja sellest ei piisa alati, et loom ei ole agressiivne, sööb ja tundub enam vähem terve. Marutaudi nakkuse saanud loom võib juba enne täielikku haigestumist (marutaudi väljalöömist) marutaudi edasi kanda. Ning üks päev avastatad, et loomake kadunud lihtsalt ning sa võib olla ei saagi teada, et loomake oli marutaudis. Ma ei taha kedagi nii väga hirmutada, kuid tuletan meelde seda mida paljud teavad, et marutaud on surmaga lõppev haigus ja tuleks olla ikkagi ettevaatlik, kuna Eestis on väga palju marutaudi juhtumeid ja marutaudis loom ei pruugi alati agressiivne olla. Nii et olgem ettevaatlikud....

[Endised kasutajad]

Kairi77 väga õieti õeldid, aga kas mitte vale teema alla panduna? sellest võiks lausa eraldi teema teha .. minu meelest.
tean ise ka mitut juhtumit marutaudi, loomade ja ettevaatuse puudumisega

[Endised kasutajad]

Väiksena käisin maja juures hulkuvaid kasse söötmas=)
Väike abi, aga asi ikkagi.

[Endised kasutajad]

Sai pea aasta käidud abis Laagri varjupaigas...nüüd kahjuks pannakse see kinni, ja uus varjupaik on hetkel ise kohale saamiseks kaugel.
Sealt sai mulle nii mõnigi neljajalgne väga hingelähedaseks, rõõmupisaraisse sai uputud nii mõnigi kord...samapalju ka lahkumisvalusse.
No ja siis veel muidugi Lotte_-sellesama varjupaiga väravast saadud tips...oi, kui kallis ta mulle on!

[Endised kasutajad]

Pole saanud aidata
Kui ma väga väike olin püüdsime emaga õuekassi..
Aga ta jooksis ära
Nüüd on tänu minule vanaemal mitu kassi olnud
Aga isane kiisu on Krae
Tema on alles...
Aga midagi enamat pole suutnud teha ..
Ema räägib et: Ei tohi kodututele kassidele süüa anda.
Vanas majas kui elasime oli mingisugune koer kelle perenaine oli ta välja visanud.. Ja öösiti võttis koju (seda ka harva) ja süüa andis harva..
Emaga andsime talle mõndaaega süüa..
Lõpuks see naine võttis endale uue koera!
Ta oleks võinud vähemalt selle teise koera magama panna! Mitte õue vaevlema jätta..
Ja meil siin uues majas on üks mahajäetud hoone kus elab kasse hästi palju.
Üks naine on nad kõik ilusti omaks võtnud ja toidab neid..Nimed on pannud ja puha.
Ja ta kaitseb neid kiisusi!
Niiet..Mina olen ainult kutsude heaks midagi teinud.

[johannap]

Olen annetanud raha heategevuseks loomavarjupaigale ,
olen käinud koertega jalutamas seal , samuti ostsin neile koti krõbinaid
Siis , olen andnud kodutule kassile süüa.

[ilrek]

Kui ma näen mõnda abi vajavat looma ja kui mul on võimalust aidata, siis seda teen. Nt kui näen hulkuvaid kasse v koeri, siis annan neile süüa. Üks kass hakkas kunagi isegi seda mul järgi jooksma, kahju oli, et talle enamat ei saanud pakkuda.
Siis loomade varjupaigale ja Petsile olen raha ka annetanud, niipalju kui mul võimalik.
Seda kõike on siiski vähe, aga kui ma kunagi oma elamise saan, siis mul on kindel kavatsus võtta varjupaigast koer. : )

[alina467]

Siin ühe teema all rääkisid päris mitmed, et ei julge vahele astuda, kui näevad inimesi loomi piinamas. Mina kargaks küll sellistele sadistidele kohe turja.

Ükskord (kui veel päris väike olin, vb 10a) nägime sõbrannaga kuidas poisid(noored mehed nii 18-19 aastased) väikest mutti kraavi uputada tahtsid. Panid looma "ujuma" ja seisid ja naersid ta üle, lükkasid vee alla kah veel! Tulime siis juurde ja kukkusime sõimama. Lõpuks kutid loobusid ja jätsid looma rahule.

Linnupoegi olen kah kasvatanud ja iseseisvalt toime tulema õpetanud... Maal ikka juhtub kui loomalapsed üksi jäävad...

Kodutuid kassipoegi oleme sõbrannaga hulgi kinni püüdnud, kodustanud ja peredesse andnud. Isegi päris metsikuid. Mõndasid ei saanud muidu kätte, kui tegime puurist lõksu(selline puur, kus uks ise sulgub, kui sees olevat toidutükki puudutada). Üks selline pisike kiisuke hammustas mul ükskord sõrme suht läbi rippus tükk aega sõrme otsas enne kui lahti lasi... aga ega see mind ei heidutanud, ma üldse selline loomahull, et enne riskin enda eluga kui looma hätta jätan. Isegi koera lõugade ette hüpanud, et kassipoega kätte saada...

Õnneks pole minuga nende tegevuste käigus midagi hullu juhtunud... juu siis hoiab mind mingi kaitseingel(loodan, et ära ei sõnu) Mina küll soovitan loomade kaitseks alati välja astuda, ja kui mingid hirmuäratavad piinajad on, siis kasvõi politsei kutsuda...
Kui nüüd marutaudi karta, siis seda võib ka niisama saada, tuleb suvaline haige loom ja hammustab, ei peagi katsuma minema teda... aga sama hästi võib lennuk kah pähe kukkuda...

Küll nüüd sain kiita ennast.... Aga tegelikult see oli räägitud hoopiski teistele julgustuseks! Kaitskem loomi!!!

[Babu]

Mina viin loomade hoiupaika toitu ja raha.

[kaisake131]

Mina võtsin endale ühe kodutu kassi, kes on nüüdseks juba vikerkaare sillal. Ta elas 10-aastaseks.

[Marilin]

Mina olen käinud päris palju kordi Tallinna loomadehoiupaigas. Käiks seal palju tihedamani, aga kahjuks ei ela Tallinnas enam. Ja olen käinud ka Haapsalus varjupaigas kasse paitamas ja koertega jalutamas ja mängimas. Ja sinna lähen võimaluse korral veel, aga ega mul sinna minek eriti lihtne ei ole!
Ja, kui mul tuleb koera võtmise võimalus, siis tuleks see koer kindasti varjupaigast

[kertu0208]

Ma käisin ka Pärnu loomade varjupaigas õe klassiga, aitasin kasside puure puhastada. Ma ei saa seal eriti käia, kuna elan maal ja buss ei käi nädalavahetustel ning nädala sees on jälle kool. Muidu tahaks küll veel minna, kuid võimalust pole enam tulnud.


Edit: Parandasin kirjavea.

[TibuLiisu]

Päästsin ühe armsa kassikese uputamisest, võtsime ta endale..muidu oleks merekoooli viidud.
Kudututele kiiisudele viiin ka vahel süüüa, niii kahju on nendest, kellle inimesed on hüljanud.
Loomade varjupaika olen ka natuke toetanud..külll mittte palju, kuid neile on iga summma oluline.

[alicekiisu]

Olen käinud Tartu varjupaigas koertega jalutamas, kasside ja koerte puure koristanud. Kindlasti käin ka edaspidi.

[Viu]

Minu tegu oli koos sõbrannaga selline, et leidsime korrusmaja eest kassikese, kes oli...noh, ütlen, et ta tuli magama panna. Viisime loomakese kliinikusse, kus talle süst tehti. muidu oleks see kassike seal veel kaua piinelnud.