Olles noor lapsevanem liiguvad päevad üldse teises rütmis, et alles nüüd märkasin, et pole ammu siia teemasse midagi kirjutanud.
Meie pere villakud elavad ikka õnnelikult koos ja vaadates aastaarvu ei taha uskuda, Muffinil täitub juba seitsmes eluaasta, ei tundu küll, et nii pikalt olen villakute omanik olnud.
Villakud saavad minu poolt natukene vähem tähelepanu kui varem aga selle teeb aasta ja kuue kuu vanune väikemees tasa, püüdes iga päev midagi uut puurivõrede vahelt läbi suruda. Niisiis olen puurist leidnud: näritud kliendikaardi, pastaka korgi, teelusikaid, CD-plaadi, karbikaane ja kindlasti on midagi veel, mis kohe meelde ei tule
.
Ning poja leiab, et üks pähkel villaku kohta on kindlasti vähe, parem ikka kohe peoga jagada siis jätkub kauemaks või siis pähklid põrandale laiali visata.
Kuigi poja tahaks ka ise villakuid hoida siis veel ei ole ma talle seda võimalust pakkunud, hetkel veel hoian ise ja poja siis püüab pai teha või lihtsalt vaatab, et mis imelik pehme lelu see veel on.
Ma olen rahul, et minu laps kasvab koos lemmikloomadega, sest ta ei karda neid või kui oleme õues/külas kohanud loomi ei püüa loomi sikutada-sakutada ning ei pista ka kohe nina vastu looma nina.