Kili ja meie

Kes need karvapallid on, kes meil kodus elavad?

Moderaator: Imbeeh

Foorumi reeglid
See foorum on mõeldud oma lemmiku(te)st rääkimiseks, mitte hoolduse alase nõu küsimiseks! Iga kasutaja teeb omale teema, kus on juttu tema lemmiku(te)st. Teema pealkiri võiks olla kujul nt. "Kissu rotid", "Foksi küülikud" vms.

Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 21. mai 2013, 17:41

Tere!

Meie lugu on veel päris uus ja tegelikult polegi veel päris lõpuni alanud :-)
Veel nädal tagasi ei teadnud ma, kes on tšintšilja, veelgi vähem, kes on villakhiir.

Südame võitis üks selle seltsi esindaja eelmise nädala lõpus, kui oli oma perenaisega jalutama tulnud. Nii kümneaastase tüdrukuga, täiesti võõras mulle. Muidugi oli mu üllatus suur ja ma ei hoidnud end tagasi - oiii, kes see on?! Tüdruk ei olnud kade ning teatas uhkusega, et tegu on tšintšiljaga. Kui olin oma käe tema peale asetanud, olin tehtud tüdruk! Niiiii pehme ja niii armas! Siis ruttas ligi mu kuueaastane tütar ja mul ei olnud enam võimalust. Järgmised veerand tundi ei pääsenud too võõras tüdruk kuhugi, sest mu kuuene kavatses selle loomaga mängida. Terve hilisem kodutee kuulsin, kui võrratu see loomake ikka oli.
Näriline jäi mullegi hinge ning õhtu veetsin teda googeldades. Ta ei haise, ta on sõbralik, ta elab suures puuris ja nad on mõnusad pehmed karvarullid.
Mu laps on juba aasta jagu palunud endale looma, oleme mehega tihti mõelnud, et kes küll võiks korteris elada. Oleme kaalunud hamstreid, merisigasid ja jäneseid. Kõikidel on olnud mõni miinus, mistõttu me pole otsuseni jõudnud.
Kui teatasin mehele, et me võiksime lapsele sünnipäevaks villakhiire kinkida, meeldis talle see idee koheselt. Uurisime koos edasi ning otsustanud me olimegi. Sünnipäevani on kuu aega.
Natuke otsimist ning peagi tekkis üks müügikuulutus, kus tsintsuperes on sündinud uus pisike beebi. Ma kirjutasin perele ning veendusin koheselt, et sealt perest tulebki meie tita! Kohe leppisime kokku ning pilte nähes olin ma täiesti rabatud. Meie oma beebi.
Täna kasutasin ära Bosse poe soodukat ja ostsin uuele titale ka kodu. Beebimüüjaga leppisime kokku, et tsintsu tuleb meie perre juuni kuus, et ta saaks enne oma ema juures eluga harjuda ning et seejärel saaksime meie sünnipäevalast üllatada.

Päris kindlasti olen ma nii ärevil kui võimalik ja ei jõua lapse sünnipäeva ära oodata :)
Seni aga peame veel puurisisustusele mõtlema ning samuti igapäevaeluks vajaliku kraami ära korraldama.

Meie beebi on sündinud 18. märtsil 2013 ning ta tuleb meie juurde juuni teises pooles! Senikaua on siis juttu planeerimisesabinast, edasi juba suurest kohtumisest ja perekonnaks kasvamisest :)
Viimati muutis ejaco 09. juuni 2013, 17:44, kokku muudetud 1 kord.
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Ejaco teekond Villasse

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 07. juuni 2013, 12:58

Nõnda. Meie saame ülehomme oma tita kätte ja selle tarbeks käisin täna loomapoodi raha viimas.

Kohapeal mõistsin, kui vähe ma tegelikult kõigest tean, olgugi, et arvasin end olevat tohutu palju eeltööd teinud!
Hea küll, esimene samm läks kergelt, valisin närilise pildiga võimalikult raske toidunõu, mis nägi enamvähem okei välja. Heinaküna juures juba kratsisin veidike kukalt, kuid kuna muid variante polnud, siis arvasin, et küllap ta õige peab olema.
Kui toiduleti juurde jõudsin, andsin alla ja tegin üsna kiiresti hästi nõutu näo pähe, lootuses, et keegi seda tähele paneb. Mul vedas ja müüja varsti avastaski, et tal on üks lootusetu juhtum poodi jõudnud. Jess! Ma äärepealt oleksin teda kallistanud küsimuse "kas saab aidata?" peale, hõikasin meeleheitlikult et jaa, saab küll ja kõvasti.
Edasi läks juba libedamalt... ka rahakotile, peab tunnistama, sest viimase rauad käisid poest välja minnes ikka hulga kergemini, kui nad seda eelnevalt olid teinud :sneaky:
Ma ise tegin valikuid vaid selle järgi, et saaks kõike hästi naturaalset ja müüja siis lobises kõrval, mida üldse vaja on. Ostsin mingeid graanuleid, mida ta sööma hakkab, aluspanuks laaste, söögiks heina, kilo liiva vanni jaoks ja vanni ka. Ilus sinine. Siis veel määris müüja mulle ühe kaltsiumikivi köögiviljadega pähe.. võib päris maitsev olla :P ütles, et närilistel seda ikka tarvis. Usaldasin teda igaks juhuks, kuna ta tundus minust ilmselgelt targem olevat.

Rohkem ei olnudki nagu võtta. Transpordipuure vaatasin ka, aga jätsin võtmata, et vaatan veel ringi. Ühekordselt vaid vaja, ei tea, kas peakski üldse ostma..? Eks paistab. Ja õunapuu oksa saame vanaema aiast närimiseks :)

Tita endaga on asjalood sedasi, et me saame ta nüüd pühapäeval kätte, aga kuna lapsel on sünnipäev alles kahe nädala pärast, siis rääkisin ühe oma hea sõbranna ära, et ta on nõus karvasele seniks peidupaika pakkuma. Muidugi tekib seal see oht, et ta päris kindlasti armub meie loomakesse nõnda ära, et ei taha pärast tagasi anda, aga küllap ma siis mõtlen midagi välja, kuidas ta omale uue saaks kuskilt! Meie oma on ikka meie oma ja ma ei jõua ära oodata, millal teda juba käes saan hoida ja silitada! Oh ja seda lapse nägu, kui ta teda näeb.....!
Viimati muutis ejaco 20. juuli 2013, 10:42, kokku muudetud 1 kord.
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 09. juuni 2013, 18:07

Kohtumine.

Täna valmistusime oma villakule järele minema. Natuke ärevus hinges planeerisime, kuidas lapse eest seda varjata, kuna ees ootas ligi 3tunnine kojusõit autos, kus pidi end varjama uus beebi ning sealsamas reisis peatne sünnipäevalaps. Et paremat ideed meil siiski ei tulnud, siis ostsime transpordipuuri. Hiljem olime otsuse üle väga rõõmsad, sest eks ringikäimist ole teinekordki ning mugav on panna suur puur pagasisse ja loomake ise siis väikesega salongi võtta.

Kohe kui pisikest nägin, oli tunne nii hea. Ta on oma vanust arvestades ikka ülisuur! Vanematega võrreldes pole palju kasvuvahet, ma ikka arvasin, et saan mingi pisikesekese nööbi :D Igatahes oli ta kohe hästi armas ja sõbralik, tuli käte peale uuristama. Muretsesin veidi ta karpi pistmise pärast, et kas ta väga ära ei ehmata ja stressi saa. Tundus, et talle sobis. Panime veidi aluspanu ka ning ta ei tundunud üldse endast väljas olevat, hoopiski tegi mõned tiirud ja jäi mõnusasti autos mu jalutsis magama. Poolel teel andsin talle mõned võilillelehed ja sõitsime edasi.

Plaan kui selline läks veidi siiski vett vedama ning lapsele jäime vahele :) Aga see polnudki ehk kõige hullem juhtumine, sest muidugi oli ta superõnnelik oma varajase kingituse üle ning kohe teepeal mõtles talle ka juba nime välja. Ta oli nii uhke, et võib ise nime valida ja kohe ükskõik, mida panna. Andsime vabad käed ja ütlesime, et tõesti, iga nimi sobib, mida tema õigeks arvab. Veidi enne koju jõudmist otsustaski ta, et meie tšintšilja on Kili :) Edasise tee reisis Kili omaniku süles koos kastiga ning mõlemad tundusid sellega küllaltki rahul olevat.

Koju jõudes oli elevus suur, kui saime puuri ja sisustuse paika. Vaikselt lasime elaniku oma uude majja ning ka tal oli vist päris vahva. Hüppas kohe kõik uued kohad läbi ja nuusutas ja näksis. Hirmu küll ma ei taju, talle paistab oma uus kodu meeldivat. Omaniku ärevust on muidugi raske kirjeldada, muudkui lobiseb loomaga ja üritab ta junnikesi järjest vetsu tõsta, ise sõnu peale lugedes, et see on koht, kuhu neid peab tegema :D

Usun, et meil saab tore olema :)
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas AlbinoFurets » 09. juuni 2013, 18:24

Väga tore teie jutukesi lugeda ja vahva kuidas tšintšuarmastus alguse sai. Paluks pilte kauaoodatud titast ja tema puurist ka. Mis värvi ta on? :-) Palju õnne ja edu ka.
AlbinoFurets
Vastutustundetu loomapidaja
 
Postitused: 827
Teemad: 22
Pildid: 8
Teda kiideti: 3 korda
Vanus: 19
Sugu: Naine
Tuju: Lohutamatu
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 10. juuni 2013, 14:43

Mida me Kili kohta ühe ööpäevaga õppida oleme jõudnud:

x Ta on oma kahe ja poole elukuu kohta ikka jõhkralt suur!
x Ta võib küll välja näha nagu jänes, aga käitumise järgi ikka hiir mis hiir :D
x Ta jookseb vähemasti kolm ja pool korda nii kiirelt, kui ma oleksin temast uskunud :sneaky:
x Et ta on absoluutselt veendunud, et lähedus, süleshoidmine, paitamine ja muu säärane staff on täiesti ülehinnatud väärtused :P (me veel püüame ta meelt muuta)
x Et kui mõni kahejalgne on otsustanud teda pildistada, siis kõige parem paik puuris on kingakarp, kust vaid saba välja paistab.
x Et ta naudib täiel rinnal ärapeitmise mängu. Nii lahe on, kui kaks suurt (üks suurem kui teine) tegelast teda püüavad mööda tuba üles otsida :D Kui nad vahepeal käega löövad, siis ta tuleb uurima, et mis värk on ja teeb näo, et on valmis end kätte andma :P muidugi on see vaid näitemäng, mille õnge need kaks väga lihtsasti lähevad.
x Et ta oskab väga hästi teha nägu nagu oleks ta meist juba tüdnud ja tekitada meis süütunnet ja teda päeval rahule jätta, et ta saaks siis öösel tõestada, et tal on ikka tõeliselt kift olla tegelikult.
x Et riiulid, ükskõik, mis materjalist, ükskõik kui kitsad ja ükskõik kui kõrged, on maailma lahedaimad sisustuselemendid, mille vahet võib täiesti vabalt tund aega nõnda joosta, et kõik kahejalgsed kõrval muigavad vaid.
x Et ükski riiul ega karp ega tops ei kõlba enne kasutamiselevõttu, kui temast pole väikest osa ära näritud.
x Et kõike eelnevat arvesse võttes on ta ikka vähemasti 14 korda armsam, kui ma ette kujutasin :D

Tehnilisi andmeid ka. Tegemist on halli villase poisiga. Elab ta kõige harilikumas tšintšiljapuuris, kus esialgu oli vaid üks riiul, millele lisasin omaloomingiliselt veel ühe. Kui aga märkasime, kuidas ta nende kahe peal armastab edasi-tagasi hüpelda, meisterdasime veel kaks tükki paksust papist ning ta võttis need koheselt omaks (veel enne kinnitamist), maitses järgi ja nüüd muudkui kargab nende peal. Ajavad asja ära, kuniks jõuame maale, et neid talle puidust juurde teha. Toru meil ka polnud ning samuti majakest, kuid kui ta oli end järjepidevalt heinakünasse ära peitnud, panin talle kahest otsast lahti lõigatud kingakarbi puuri ning nüüd ta kasutab seda oma magamis- ja peitmiskoopana. Ei näe küll oma roosa värvusega kuigi kaubanduslik välja, kuid eesmärki täidab suurepäraselt!

Pilt

Pilt
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas samton » 10. juuni 2013, 16:30

Väga vahva tegelane ja väga mõnusad tähelepanud tema kohta! Edu kohanemisel - kõigile asjaosalistele.
Handle every stressful situation like a dog.
If you can't eat it or play with it,
just pee on it and walk away.
Kasutaja avatar
samton
Üldkorrapidaja
Üldkorrapidaja
 
Postitused: 4493
Teemad: 72
Pildid: 126
Asukoht: Kohtla-Nõmme, Ida-Virumaa
Teda kiideti: 52 korda
Vanus: 57
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 12. juuni 2013, 13:47

Kili saab endiselt suurt tähelepanu ja ilmselt hakkab varsti sellega juba ära harjuma. Nüüd isegi on nõus juba mõne minuti puksimata süles olema ja paitamist taluma :)
Laseme teda tavaliselt kaks korda päevas toa peale jooksma nii pooleks tunniks kuni tunniks. See talle meeldib. Vahva on vaadata, kuidas ta siis üle toa jookseb ja jälle diivani alla ja jälle loivab üle toa teise nurka, nuusutab kõik läbi ja jälle diivani alla tagasi. Siis tuleb kellegi jalgade juurde ja jälle diivani alla. Kui käsi sirutada, siis tuleb nuusutab, aga puutuda ei luba, siis lidub jälle minema.
Vahepeal mulle tundub, et ta on vetsukasutamise ära õppinud, aga siis jälle selgub, et ikkagi pole. Ta vist päeva jooksul lihtsalt pabuldabki vähem, sest alati päeva jooksul tundub mulle, et puur on täitsa puhas ja jõuan hõisata, et ta on vetsu eesmärgist aru saanud, aga siis õhtul on jälle kõik riiulid ja põrand pabulaid täis.
Ja kui teda veidike ärritada, näiteks kinni püüdes või hoides, siis hakkab ka nagu kuulipildujast tulema.

Huvitav on see, et neil momentidel, mil ta rahulikult süles on ilma rapsimata, hakkab ta paitamise ajal piiksuma. Alguses mulle tundus, et ta teeb seda hirmust, aga nüüd mõtlen, et ehk on see nagu kassi nurrumine või koera sabaliputus, et tegelikult on hea?

Kõige rohkem meeldib talle vist liivavannis käia. Kord päevas tõstan vanni puuri ja nagu see sinna jõuab, on kõik muud tegevused katkestatud ja Kili hullab vannis.

Eile lasime ta toa peale jooksma ja lõpuks läks ise puuri tagasi :) see oli küll üllatus. Ja pärast ringijooksmist on alati nii väsinud, et magab mõned ajad.
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 14. juuni 2013, 18:31

Täna tegin avastuse - heinaküna on meil koguaeg valepidi olnud :rofl: ma isegi hetkeks ei tulnud selle peale, et see peaks väljapool puuri olema! Algaja ikka.

Kili on endiselt armas karvapall. Pabulaid teeb igale poole kuhu juhtub ja konstantselt - pole sellist nägugi, et selles vallas mingeid edusamme võiks tekkida :D aga pissimise kohta ma ei teagi, seda pole küll märganud, et ta jooksu pealt seda teeks. Äkki siis käib ikka vetsus vähemalt ühel eesmärgil? Oleks kena küll. Pabulad saab kenasti harjaga kokku tõmmata ja nad ei haise. Samas no puuri aluspanu vahetan ikka iga kahe päeva järel seetõttu ära.. inetu ju sedasi kui junnikesi täis. Esimene päev korjan niipalju kui saab ja viskan vetsu, aga teine päev on ikka asi juba täitsa kole.

Süles olekuga on sedasi, et nüüd ta ikka püsib kenasti süles juba, ei tee pidevalt minemajooksmise püüdlusi. Laseb paitada ja teeb nägu nagu talle meeldiks. Või noh, ega ma ju ei tea kah, milline see õige nägu on. Mitu korda on tundunud, et hakkab magama jääma. Lapsega on muidugi keerulisem, pean ise kõrval koguaeg olema, sest kuuene veel päris hästi ei tea, mismoodi hoida ja siis Kili on ka rahutum tema süles. Eks harjutame veel. Tal on ju poole pisemad käed ja eks ei saa nõnda toetatud kui suur inimene oma suure käega, et loom saab end nagu urus tunda. Ja see kuuene ikka valab looma poole rohkem tähelepanuga ka üle :D ta ju hirmus vaimustatud temast, arusaadav. Küll Kili ka ükskord mõistab, et see on armastus :P

Tegelikult vist ongi Kiliga suhtlemisel kõige keerulisem see, et meil ei ole aimugi, mida ta mõtleb. Me ei taha teda sugugi kiusata, aga ei tea, kas ta on rahul või pole. Muidugi kui me teda puurist võtma hakkame ja ta selle peale ära jookseb, siis saame aru, et ta väga end kätte anda ei taha, aga samas, kui ta juba käes on, siis on rahul. Ja mõnikord ta turtsub hästi naljakasti, nagu tahaks meid hirmutada. Eks alguses hirmutaski :D kui talle selja vastu läheme, siis köhatab hästi kõvasti nõnda nagu tahaks hammustada. Tegelikult on aga rahul ja siis juba tuleb nuusutama.
Üks on küll kindel - ta armastab rosinaid üle kõige. Siis premeerimegi teda rosinaga kui oleme ta kätte saanud ja paitada laseb. Äkki mõjub :D üle kahe rosina päevas ei saa.

Oma puur talle peab küll meeldima, sest pärast ringijooksmist läheb ta ilusasti ise puuri tagasi, mis on minu arvates täiesti lahe. Oleks küll arvanud, et närilised vaid ootavad, millal neid lahti lastakse.

Sööb ta graanuleid ja heina. Graanulitega on kahel viimasel päeval hakanud tsirkust tegema. Pidevalt on graanulid ümber sööginõu laiali. Saaks aru, kui tegu oleks erineva kraamiga, et sorteerib, aga meil on sellised, millest pole valida midagi. Esimestel päevadel püsis toit ilusasti oma kausis. Ei tea, kas nüüd tunneb end liiga koduselt ja saab mürglit lubada :D
Viimati muutis ejaco 20. juuli 2013, 10:43, kokku muudetud 1 kord.
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 26. juuni 2013, 14:54

Kili on nüüd küll meiega vist päris harjunud. Meie temaga ka. Iga hommik ikka algab Kili tervitamisega ja õhtul magama minnes öeldakse Kilile head ööd.
Nüüd ta enam ei jookse puuris eest ära, kui teda puudutada soovime. Laseb ikka veits sügada lõua alt ja tõstab isegi rahulolevalt piuksudes pea kulkasse selleks tarbeks. Süles ta endiselt ei püsi, aga ehk millalgi.
Kui keegi tuppa astub, on Kili kohe platsis oma puuri nurgas uuristamas, et kes ja kus ja mida.
Kui toas ringi jookseb, siis käib küll uurimas meie juures ja nuusutamas, katsumas, aga ennast pigem ei lase puutuda. Kui siis vaid õrnalt sügamiseks.

Oleme paaril korral maal käinud, Kili transpordikaga kaasas. Üldiselt on läinud palju lihtsamini, kui ma kartsin. Ta magab peaasjalikult kogu tee maha ja ei nurise kitsuse pärast.

Jaaniaegu panime ta puuriga õuele, aluse võtsime ära, et saab natuke rohelisel murul ka siblida ja ristikheina mõnusat maiku tunda. Tema aga hoopiski ehmatas ära ja pärast paariminutilist uurimist ronis oma riiuli alla peitu. Ristiku söömisest polnud juttugi. Hoidsime umbes veerand tundi ja kui huvi ei suurenenud, viisime sõbra tuppa tagasi, kus ta oli palju rohkem rahul. Täna viisime ta esimest korda rihmaga õue. Ostsime talle traksid. Hüppas ta nii kõrgele nagu känguru ja jooksis. Näksis ka mõnda võilillelehte. Lõpuks lasi ühe karvatuti lahti ja otsustasime, et ta vist siiski pole väga õueloom. Tõime tuppa tagasi.

Ükskord öösel maal tegi ta väga veidrat häält. Kohe kõva karjuvat häält, mida ma ei uskunud algul tema puurist tulevat. Kuna meil oli aken lahti, siis arvasin, et ehk ta vastas karjuvatele lindudele ja konnadele. Kui tule põlema panin (suurest ehmatusest, et miks ta selliseid hääli teeb), siis tundus ta täiesti harilik ja polnud üldse millestki nagu häiritud. Täita veider oli, et nii tilluke loomake võib nii suurt häält teha.

Nõnda me üksteist tundma õpimegi. Meie saame aru, et kõige rohkem meeldib talle toas olla, eriti lahtisena ringi joosta. Pärast jooksmist tahab ta kõige enam end vannis pesta. Tema aga saab meie kohta teada, et meile meeldib üle kõige teda puudutada, silitada ja hoida :-) Kiituseks saab rosina.
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 07. juuli 2013, 09:13

Kili kasvab endiselt. Vahel mulle tundub, et äkki isegi liiga. Õudsalt raske on öelda ka, kas ta on tegelikult ka paks või on see karv, tal on ju tohutu kasukas seljas.
Vahetasime eelmine nädal graanulisorti ja need uued meeldivad talle nii meeletult, et ma hakkasin eilsest jälgima, kas ta üldse heina ka sööb või ajab end graanulitest paksuks. Olen veidike mures, sest kui ta heina ei söö, siis ma küll ei tea, kuidas teda seda sööma panna. Vaatasin, et pakil on kirjas päevane kogus 25-35 grammi, aga kaaludes on see ikka üüratu kogus ja nii palju ma talle küll vist pole andnud ühelgi päeval. Arvan, et olen talle andnud umbes 20 grammi ringis päevas kokku, kuid ta on ju alles kolmekuune. Kauss on ikka pidevalt tühi, aga heinakuhi justkui ei kahane. Võib-olla muretsen liiga, aga igatahes nüüd ma ei ole talle enam koguaeg kausitäidet pannud, kui otsa saab vaid lasen mõnda aega maol puhata ka. Keeruline tegelikult, sest ma kardan ta ületoitmist (Kili ju tegelikult alles laps), aga samas ei taha ju näljas ka hoida. Võta siis kinni, mis see parem on. Igatahes hein on koguaeg ees ja kaks-kolm korda päevas täidan kaussi ka, püüan lihtsalt kogused väiksemad hoida, kui varem. Mulle vahel tundub, et ta võtab neid uusi graanuleid nagu magustoitu, sest nii hea meelega pugib neid.

Mõni aeg tagasi oli Kilil üks paha päev. Ma täpselt ei teagi, milles asi oli, aga ta istus terve päev ühes nurgas, eriti ringi käimata ning jättis endast neli karvatutti maha. Olin juba päris mures, et mis see nüüd siis on ja kas midagi on halvasti. Järgmine päev oli aga sõber täitsa omas elemendis, nagu poleks midagi juhtunud. Saa siis nende hingeelust aru.

Uus komme on tal viimastel päevadel see, et kui kauss saab tühjaks, lükkab selle riiulilt põrandale. Naerame, et Kili on nüüd meiega nii harjunud, et võib hakata oma palet näitama ja bossama. Esimesed päevad oli ta jube korralik loom, aga viimasel ajal on selline traageldis, et puuri ümbrus on koguaeg hirmsat sodi täis. Kujutame ette, kuidas ta öösiti meelega kõik nurgad sabaga läbi harjab, et kogu praht ja junnid puuri ümbrusse pilduda, et oma eksistentsi näidata :D Ju siis on hea olla vist.

Julgem on ta ka. Varem lasi ilusasti riiuleid puhastada ja toidukaussi täita sedasi, et puuriuks lahti oli. Täna aga vupsas sedasi välja, et ma ei saanud arugi. Varem ei ole ta kunagi nö salaja puurist välja tulnud, alati vaid siis, kui oleme puuri ukse täitsa lahti jätnud ja ta aru on saanud, et nüüd on aeg jooksule minna, siis tasakesi alati jalutab välja. Täna aga tuiskas üle mu käe kiiruga ja arusaadavalt "loata". Samas tegi siis ka vaid kaks kiiret tiiru toas ja läks puuri tagasi, nagu teaks, et hommikud ei ole tegelikult jooksmiseks.
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 07. juuli 2013, 21:37

Kõige naljakam on see, kui Kili läheb puuri kõige ülemisse nurka, istub oma tagajalgadele, toetab ühe esimese käpa puuri võre vahele, ajab end sedasi täiesti ümmarguseks palliks ja jääb magama! :D
Kui ta kõnnib, siis ta pole poolt ka nii ümmargune ja paks, aga sellises asendis on tõeline pall.

Sellel pildil ajasin ma ta välguga muidugi üles.

Pilt
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas Kissu » 08. juuli 2013, 11:37

See on küll väga armas vaatepilt. :biglove:
(\(\
(>'.')
(~(")(")
Kasutaja avatar
Kissu
Mental health will soon be yours..
Administraator
Administraator
 
Postitused: 10141
Teemad: 935
Pildid: 1303
Asukoht: Tartu/Jõhvi
Teda kiideti: 64 korda
Vanus: 34
Sugu: Naine
Tuju: Unine
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 15. juuli 2013, 08:53

Kilil oli väike täiskasvanukoolitus nädalavahetusel ja ta peaaegu kukkus eksamil läbi. Või kukkusime meie :D

Nimelt jätsime esimest korda Kili nädalavahetuseks üksi koju. Muretsesime küll ja kaalusime kaasavõtmist (seni oleme alati võtnud), aga samas tahtsin siiski näha, kuidas ta toime tuleb, sest iial ei tea, millal tõsine vajadus tekib ja siis on hea, kui on kogemus olemas. Iga kord kahe päeva pärast on ka ebamugav suurt puuri kaasas tassida.
Panime siis sõbrale kausi hunnikuga graanuleid täis, heinakünasse pressisime ka niipalju heina, kui vähegi mahtus ning pudel sai vett täis. Tuli parimat loota.
Reede õhtul sõitsime ära ja pühapäeva hilisõhtul tagasi. Muidugi muretsesime, et kuidas ta on hakkama saanud. Et ehk sõi endal esimesel ööl kõhu valutama ja ülejäänud aja nälgib või on äkki suurest üksindusest jubedas hirmus ja stressis või kes teab, mis.
Jõudsime koju, Kili istus rahulikult puuri nurgas ja temaga tundus kõik täitsa okei olevat. Mida me aga oodata ei osanud, oli puuri ümbrus. Poole meetri raadiuses oli põrand täis toidugraanuleid ja junnikesi. No see viimane ei üllata, küll aga graanulid. Tal on toiduriiul teisel korrusel ja ilmselt ta kaevas seal siis kohe esimesel ööl nii kuis jaksas ja suutis pooled toidud ümber puuri ajada, mida hiljem enam kätte ei saanud. Puuris polnud meie tulekuks enam ainsamatki kübekest graanuleid. Heina õnneks siiski oli ja näljas ta ilmselt polnud.
Küll aga on mulle täiesti arusaamatu, kuidas suudab üks näriline puuri ümbruses poole meetri raadiuses sellist segadust tekitada :D kas ta konkreetselt loobib neid või on mõni sabatehnika? Peaks järgmine kord üles filmima öised tegevused!
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas Pinto » 19. juuli 2013, 08:32

Väga mõnus on teie tegemistest lugeda!

Kili on teil justkui ära hellitatud laps- teeb mis tahab, siis kui tahab :D
Kasutaja avatar
Pinto
Üldmoderaator
Üldmoderaator
 
Postitused: 4374
Teemad: 115
Pildid: 21
Asukoht: Tartu lähistel
Teda kiideti: 36 korda
Vanus: 33
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 19. juuli 2013, 18:17

On jah! Täiesti hellitatud :D

Me muudkui näeme vaeva, et ta hingekesse end sisse saada ja iga päevaga tundub, et ta kasutab seda rohkem ära :D hirmus julgeks on ta läinud!

Kui alguses püsis ta toas ringi vudides vaid põranda kõrgusel, vahel ka mõne koti otsa hüpates, siis nüüd ei ole kõrgustel enam piire! Selle nädala alguses avastas ta enda jaoks kõigepealt tugitoolid, sealt edasi diivanilaua ja seejärel tugitoolide seljatoed, niiet uudistab üsna suurtest kõrgustest toaelu. Vudib üle käte ja jalgade. Sülle ja maha. Tõsi, liigutada seeaeg ei tohi, sest väledus on ta trump. Nagu natuke kõvemini julged hingata, kui sõber süles, nii on ta kadunud toa kõige kaugemasse nurka.
Samas, kui käsi tema poole välja sirutada, siis kohe tuleb nuusutama. Ja solvumine on kiire tulema, kui käest rosinat ei leia :D
Kui ta puuris on, siis laseb sügada kõrva tagant ja lõua alt. Varemalt pani plehku, kui puudutasime. Ja nüüd vahel kasutab puuri sattunud inimkätt ka lisariiulina, millelt on hea hoovõtuga hüppeid teha!

Vahel teeb ta kiirendusringe nagu rõõmus koer! Hakkab lihtsalt elutoas ümberringi jooksma seina ääres, laseb kiiremini, kui inimsilm seletada suudab. Nõnda mitu tiiru teeb toale peale. Kusjuures kõige vahvamad on kurvid :D nimelt hüppab ta nelja käpaga kurvi võttes seina peale :D sellest tahaks pilti saada, aga ma ei usu, et ma suudan nii kiire kunagi olla :D tõeline müstika. Esialgu arvasin ma, et ta tegi seda kogemata ja ei märganud, et sein vastu tuli ja pidi seina peale hüppama, aga nüüd oleme mõistnud, et ta kurvid käivadki sedasi :D vahel teeb seda ka puuri seinale hüpates, kui ise väljapool puuri on ja kiirendusringe toas võtab.

Jah, see on tõeline ime, kui kiire võib üks loom olla! Samas aga ajab naerma, kuidas ta vahel ühe tugitooli alt teise alla enda arvates õudsalt tasakesi hiilib :D tegelikult on ta aga nii suur ja kohmakas, et on võimatu teda mitte märgata :D lönta-lönta paterdab. Ja need ehmatused! Ta võib vabalt enda kõvema astumise peale ka ehmatada. Või kui koperdab millegi otsa, siis on ta täiesti veendunud, et see miski tahtis teda kindlasti rünnata ja lidub helikiirusel peitu :D ta on ju suur! Ja kui ta siis õudsalt vaikselt "hiilib" millegi otsas, siis on loogiline, et vajub mõnest asjast läbi ja siis ehmatab järsku ja lidub tagasi sinna, kust hiilimist alustas. Et uuesti alustada.

Ja muidugi närimised. Ikka julgemalt ja ikka rohkem. Kui varem aitas käratamine, siis enam pole lootustki. Sõber on meie kodus võimust võtnud :D niiet kõige parem ja targem on nüüd kõik, ma mõtlen kõik, asjad ära peita, mis vähegi kallid on, sest hambajäljed on kerged tulema!
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas nuki8 » 19. juuli 2013, 20:35

See on üks väheseid teemasi, mille lugesin suure huviga algusest lõpuni läbi. Võiksid kirjutada Kilist raamatu. Üks põnev raamat on pealkirjaga "Tillu" Seal on kirjanik kirjutanud üles oma kääbusküüliku tegemised. Sinu lugu Kilist on sama põnev :-)
nuki8
Pere liige
Pere liige
 
Postitused: 1666
Teemad: 95
Pildid: 15
Teda kiideti: 8 korda
Sugu: Naine
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 20. juuli 2013, 10:54

Oi aitäh, see on küll armas kiitus :)
Aga eks meie Kili on ise ka üks paras raamatukangelane, kellest ei ole raske mõnusaid lugusid saada :D
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas Kissu » 21. juuli 2013, 09:34

Ära räägi, Sa pole ei esimene ega viimane, kes mõne pisikese karvaplli tuhvlialune on. :blol:
Tõesti mõnus lugemine!
(\(\
(>'.')
(~(")(")
Kasutaja avatar
Kissu
Mental health will soon be yours..
Administraator
Administraator
 
Postitused: 10141
Teemad: 935
Pildid: 1303
Asukoht: Tartu/Jõhvi
Teda kiideti: 64 korda
Vanus: 34
Sugu: Naine
Tuju: Unine
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 23. juuli 2013, 07:53

Nõnda! Et räägime ära hellitamisest ja ümber sõrme mässimisest? Nüüd hakkas Kili vargaks! :D

Ükspäev lidus ta mu kõrvarõngaga minema, millel olid suured paberpallid otsas. Ajasin, mis ma ajasin teda taga, tema muudkui vudis ja kõrvarõngast tagasi ei andnud. Andsin siis alla, et mis ta rõngale ikka teeb, las uudistab veidi. Nojah, lootuseks see jäigi, sest kui rõnga leidsin, oli alumine pall täiesti ära näritud ja kasutuskõlbmatu :razz:
(Õnneks teen ma oma rõngaid ise ja saan kiirelt uuenduskuuri läbi viia. Seda vist Kilile ei maksa öelda, hihii.)

Eile aga varastas sõber diivanilaualt mehe randme ümber käiva rihma, selline nahkne 5cm laiune, üsna raske. Võttis hambusse ja tegi vehkat. Mees muidugi hakkas taga ajama, et tagasi saada. Et tema käerihm oli suurem, kui minu kõrvarõngas, loobus loom selle kaasastassimisest peagi ja vaatas, kuidas ise tagaajajal eest minema saab, lasi eseme hambust lahti ning mees pani selle lauale tagasi. Ja mis te siis arvate? Kili tuli tagasi ja vehkis selle uuesti sisse!!! Täielik nahaal! Järgmisel korral mees muidugi oli targem ning pärast saagi tagasisaamist seda enam lauale jätta ei julgenud :-D
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas ejaco (Teema autor) » 31. august 2013, 22:58

Kes ütles, et tšintšiljasid ei saa selili? :D
Pärast tunnikest õhtust ringijooksmist tunneb härra Kili end põõnates küll väga mugavasti!

Pilt
ejaco
Uudistan
Uudistan
 
Postitused: 31
Teemad: 3
Teda kiideti: 1 korda
Sugu: Määramata
Prindi postitus

Re: Kili ja meie

PostitusPostitas nuki8 » 26. september 2013, 12:30

Nad on väga osavad ennast igatpidi pöörama. Tee katse, raputa aknalauale tema suplusliiva. Aknalaua alla võid ju igaks juhuks midagi pehmet panna. Vaata, kas kukub maha :sneaky:
nuki8
Pere liige
Pere liige
 
Postitused: 1666
Teemad: 95
Pildid: 15
Teda kiideti: 8 korda
Sugu: Naine
Prindi postitus


Tagasi: Meie villakhiired

Kes on online

Kasutajad vaatamas seda foorumit: Registreeritud kasutajad pole ja 1 külaline