www.pisi.ee

Tere
Pisis olen küll ammu olnud, rohkem küll rotipesas aga nüüd siis jõudsin ka siia lõpuks teema teha Tsintsiljad on mul juba mitu aastat.
Kuna sugulane peab tsintsiljade farmi siis sealt ma oma esimese villaku tõingi, 2010 detsember. Isane tsintsilja ja nimeks sai Kusti.
Järgmine, emane toodi mulle juba ise märtsis, tema oli Kustist paar kuud vanem ja emane, nimeks Milli. Kuna tegu oli farmiloomadega siis olid nad muidugi pelglikumad kui kodus elanud loomakesed ja harjumiseks vajasid rohkem aega. Milli pole tegelikult siiani inimestega harjunud, kardab endiselt ja tundub, et inimesed talle ei meeldigi. Kustile jällegi meeldib suhelda Ja väga kergesti solvub, kui midagi ei meeldi siis ei tee mitu päeva väljagi
Kusti toomine oli ka omaette ehmatus, kuna farmis ta tundus väga sõbralik ja ei kartnud siis arvasin, et autos võiks ta sülle võtta, selle peale aga ehmatas ta end sõna otseses mõttes kangeks nagu pulk ja hakkas tõmblema ja jäi kangeks, ma olin kindel, et nüüd ongi surnud, et nii palju siis minu tsintsiljast... peale seda ehmatust muidugi panin ta kiiruga puuri tagasi ja siis ta ei liigutanud vist tunde. Järgmisel hommikul alles oli rõõm näha, et on käinud söömas ja askeldanud puuris ja täitsa elus ning terve Lihtsalt vaeseke sai sellise shoki.
Poegi neil polnud päris pikalt, alles aasta pärast tulid esimesed pojad. Sündis kolm poega, üks sündis surnult, teine elas vaid paar nädalat Järgi jäi üks poiss, kes on siiani kodus. Teda hüütakse lihtsalt Tinnuks
Järgmised pojad sündisid 23 detsember 2012, kaks imearmsat tüdrukut
Milli elab praegu poegadega eraldi ja Kusti Tinnuga koos, ilmselt nii jääbki, sest rohkem pisipere soovi küll pole.

Kusti




Kusti ja Milli koos



Esimesed pojad...


Tinnu



Tüdrukud, olen neid siiani Siiriks ja Viiviks kutsunud

Väga vahva pildiseerija!

Ühel pidlid on rott ja tšintšilja koos- võiksid nende omavahelisest suhtlusest lähemalt rääkida. Ikka kohe algusest peale, et kuidas nad üksteisesse suhtuvad ja kuidas tutvusid jne.

Sama pilt on mul ka rotiteemas ja küsiti sama küsimus
Hetkel kaks rotti ja väiksemat sai alguses juba tsintsiljaga tutvustatud ja seega saavad nad sõbralikult läbi, võivad ühes toas sõbralikult joosta. Millegipärast alati kokku saades rotti jubedalt huvitab, mis tsintsiljal suus on ja siis alati huviga tahab tema suud nuusutada ja karvas susida tsintsilja sellest ka suurt numbrit ei tee, korraks poriseb selle peale ja teeb oma tegemisi edasi... igav hakkab siis jälle otsib kus rott on Vanemate tsintsiljadega pole rotti eriti harjutanud, nemad natukene pirtsakamad ja ei meeldiks kui keegi neile suhu tahab ronida ja kasukas nuhitakse.
Aga teine rott ei salli tsintsiljasid silmaotsaski vaid sööstaks esimesel võimalusel kallale, seega nemad koos aega ei viida. Teda väiksena ei harjutanud ka nendega koos ja ilmselt kaitseb ta rohkem oma territooriumi nende eest või ongi ta lihtsalt õelama iseloomuga.
Eks mõlemat väiksena koos harjutada siis võivad kenasti läbi saada ja kuskilt on nagu meelde jäänud, et on ühes puuriski elanud.

Kassanäe, millised salajased tsintsuomanikud lõpuks avalikuks tulevad!
Väga vahvad pildid on sul. Ja mõnus suur puur loomakestel.

Aitäh samton

Millil on väga inetu komme teistel vurrud ära närida. Esimene kord kui ühel heal päeval Kustil vurrud läinud olid, oli päris suur küsimus, mis loomal viga, et kas on haige vms. Siis aga tuttav tsintsiljadekasvataja ütles, et ilmselt teine närib. Ja nii oligi, eraldi elades kasvasid Kustil kenasti vurrud tagasi ja siis oli vaene väike pojake, kes Milliga koos elas, juppvurrudega, sai ka tema ema võimu alt minema, olid jälle kenad vurrud tagasi. Nüüd siis on praeguste poegade vurrude kallal käidud, vaesekesed kohe täitsa inetud.
Viimaste poegadega on Milli üldse väga palju kurjemaks muutunud, teeb sellist kohisevat häält nagu kassid kui liiga järsku puuri äärde minna või seal toimetada, hammustama muidugi ei tule aga näitab igati oma pahameelt välja.