Tere
Pisis olen küll ammu olnud, rohkem küll rotipesas aga nüüd siis jõudsin ka siia lõpuks teema teha Tsintsiljad on mul juba mitu aastat.
Kuna sugulane peab tsintsiljade farmi siis sealt ma oma esimese villaku tõingi, 2010 detsember. Isane tsintsilja ja nimeks sai Kusti.
Järgmine, emane toodi mulle juba ise märtsis, tema oli Kustist paar kuud vanem ja emane, nimeks Milli. Kuna tegu oli farmiloomadega siis olid nad muidugi pelglikumad kui kodus elanud loomakesed ja harjumiseks vajasid rohkem aega. Milli pole tegelikult siiani inimestega harjunud, kardab endiselt ja tundub, et inimesed talle ei meeldigi. Kustile jällegi meeldib suhelda Ja väga kergesti solvub, kui midagi ei meeldi siis ei tee mitu päeva väljagi
Kusti toomine oli ka omaette ehmatus, kuna farmis ta tundus väga sõbralik ja ei kartnud siis arvasin, et autos võiks ta sülle võtta, selle peale aga ehmatas ta end sõna otseses mõttes kangeks nagu pulk ja hakkas tõmblema ja jäi kangeks, ma olin kindel, et nüüd ongi surnud, et nii palju siis minu tsintsiljast... peale seda ehmatust muidugi panin ta kiiruga puuri tagasi ja siis ta ei liigutanud vist tunde. Järgmisel hommikul alles oli rõõm näha, et on käinud söömas ja askeldanud puuris ja täitsa elus ning terve Lihtsalt vaeseke sai sellise shoki.
Poegi neil polnud päris pikalt, alles aasta pärast tulid esimesed pojad. Sündis kolm poega, üks sündis surnult, teine elas vaid paar nädalat Järgi jäi üks poiss, kes on siiani kodus. Teda hüütakse lihtsalt Tinnuks
Järgmised pojad sündisid 23 detsember 2012, kaks imearmsat tüdrukut
Milli elab praegu poegadega eraldi ja Kusti Tinnuga koos, ilmselt nii jääbki, sest rohkem pisipere soovi küll pole.
Kusti
Kusti ja Milli koos
Esimesed pojad...
Tinnu
Tüdrukud, olen neid siiani Siiriks ja Viiviks kutsunud