Mina olen nüüd verivärske kahe tšintsu omanik.
Juba mõnda aega mõlgutasin mõtteid, et tahaks tšintšiljat endale. Uurisin raamatuid ja lugesin nende kohta ja seda armsamad nad tundusid. Seejärel kuulsin, et perekonnatuttaval on umbes pool aastat tagasi pojad olnud- no enam küll ümber mõelda ei saanud! Ema läks neile järele ja mis seal ikka, kahekesi on neil siiski lõbusam.
Seejärel reisisid tšintsud Tartust Tallinnasse ja siin nad nüüd on!
Eks nad olid alguses päris stressis ja hirmul, 3 tundi autosõitu pole naljaasi. Esimene öö otsustasid nad kell 2.15 äratuskella teha ja kõva häälega klähvima hakata...
Nüüd valisin nimed ka ära.
Bella on umbes pooleaastane hall emane tšintsu. Tema on natuke julgem, esimesel päeval sõi käest maiust ja jooksis sülest ka läbi. Natuke ta siiski veel kardab, aga harjumine võtabki aega, pean lihtsalt kannatlik olema.
Dänni on umbes aastane hall isane. Tema istus alguses ainult nurgas, ei julgenud liigutadagi.. Aga nüüd sööb ka juba hea meelega maiust ja hüppab mööda tuba ringi. Aga ainult seni kuni ta taipab, et ma vaatan- siis on vaja suure jooksuga kuhugi peitu pugeda.
Kuna neil on hetkel puur natuke pisike, siis lasen neil võimalikult palju ringi joosta. Varsti peaks valmima ka nende suur uus kodu.
Kui pildid arvutisse saan, siis panen siia ka üles.