Karvikute jooksutamine nõuab ikka märksa suuremat nutikust kui minul on. Einoh, kui nad juba tuppa lahti on pääsenud, siis on kõik korras. Kuni... samton leiab, et nüüd võiks ehk... äkki... kuidagi... võinii.
Nutikust nõuab juba sõbrakeste puurist kätte saamine. Rosina võivad nad ju läbi puurivõre vastu võtta hea tahte avaldusena, aga kui käsi puuri siseneb, on see midagi nii kohutavat, et ilmtingimata tuleb paaniliselt torusse varjuda. Vahepeal pistab emb-kumb nina välja ja uurib, kas õhk on puhas. Kui nende kannatus enne katkeb, kui minu oma - kes ma ennast puuri kõrval, käsi pikal, kangeks olen kükitanud - tullakse torust välja ka. Selleks, et kibekiiresti teisest otsast sisse tagasi ronida. No ja minu kiirus ja nende kiirus... khm.
Kui ma selle puuris eest pagemise veel heasüdamlikuks kiusuks võiksin liigitada, siis see, mis hiljem toas toimub, on ilmselge narritamine ja minu üle irvitamine.
Kuidas saavad kaks villakut ollaga korraga kahekümnes kohas? Või noh, peaaegu korraga... samton nipitab ja trikitab, et sõbrakesed puuri tagasi suunata... ja ei mingit tulemust!
Tegelikult tulemus on, sest puuri on nad lõpuks ikka jõudnud ju. Aga tund aega jooksmisele järgneb pool tundi hiirepüüki - seega siis jooksuaeg poolteist tundi, kui aus olla. Võib-olla nad seda taotlevadki?
Eile panin redeli puuri ukse ette, et äkki kogemata kasvõi ükski neist läheb ise...
Mitte üks, vaid mõlemad. Närisid redelit. Isukalt.
Siilike, ae - millega sina neid püüdsid - kahvaga?
Handle every stressful situation like a dog.
If you can't eat it or play with it,
just pee on it and walk away.