Nonii, iired on samtonile täiega pähe istunud. Mida muidugi oligi arvata - kõik teised loomad istuvad peas juba ammu.
Arvate, et samton otsustab, millal iiri välja lasta? Noh et kui samtonil aega on, ja viitsimist neid passida? Oh ei! esimestel kuudel see nii oli, jah... Nüüd on niiviisi, et iired, kes on harjunud, et üldjuhul pannakse õhtuti avatud puuriukse najale redel, mida mööda nad siis välja (ja siis sisse ja jälle välja ja... nii edasi) kalpsutavad, kogunevad sellesama puuriukse juurde otsekohe, kui samton töölt koju laekub. Ja siis nad istuvad seal tagajalgadel, esijalakestega puuriukse külge klammerdunud - neli armsat käpakest reas, eksole - ja jõllitavad nii etteheitva näoga, et... arvake ise, mis järgneb. Lund rookida on mul ju öösel ka aega, eksole.
Alguses oli mul tavaks neile õhtul midagi nämmat anda. Rosin või pähkel või kuivikutükike näiteks. Mingil hetkel jagasid iired ära, et samton on täitsa äraostetav - kui teda hommikul - siis, kui ta kõrvalpuuri rottidele juustukillukesi toob - piisavalt kaebliku näoga piielda (neli käpakest kõrvuti puurivõre küljes ja kaks ninaotsa nende vahel vastu võret pressitud), siis see mõjub. Kui muidu tähele ei panda, tuleb pisut häälitseda. Ja rosin tuleb!
Õhtul tuleb muidugi ka midagi, ega siis traditsioone saa rikkuda.
Arvake ära, kes mul selle jutu kirjutamise ajal selja taga diivanil säbelevad, pisut käsitugesid järavad ja maailma kõige vahvamate iirte nägu on.
Handle every stressful situation like a dog.
If you can't eat it or play with it,
just pee on it and walk away.