www.pisi.ee

Väga lahe puur tal.
Kuidas tal läheb?

Jukul läheb kenasti. Enamjaolt sööb, peseb ja magab. Ning ülejäänud aja nurub musisid ja paisid

aww nii nunnu! Kindlasti on ta sellise elu ära teeninud pärast seda piina mis kunagi oli.

Oi ma loodan, et ta on selle endise elu ära unustanud ja tunneb siin elust mõnu. Kaks aastat juba möödas siiski

oi kui ilus poiss ))

Me täname

Nii ilus ja armas poiss et õudus! aga edu teile ja et ikka poiss tralllitaks rohkem ja veeelgi !

Poiss trallitab samas tempos edasi, nagu ikka. Kõik on hästi ja sama paimaiad oleme ikka. Igal õhtul enne magama minekut peame muidugi ka pika musi-pai-kalli tseremoonia läbi tegema. Muidu ollakse tükk aega meie peale solvunud. Õhtul liikuma hakkame, on kohe puuri ukse juures ja aina ootab. Sõber, mis sõber

Kui muidu pole sõber, siis maiustusega saab ikka sõbraks. Ehk pilt sellest, kuidas me Jukuga sõbrunesime, kui ma Kallikera loomi hoidmas käisin.

Lahe pilt.Juba nii suur.

No me saime ta ju täiskasvanuna, seega ta on koguaeg suur olnud. Keilyke, aitäh pildi eest!

Uudiseid meil justkui pole, kõik ikka vanaviisi. Elame rõõmsalt koos ja Juku on terve nagu purikas. Kohati jääb ainult mulje, et veidi nupust nikastanud

Vahepeal on Juku mitu korda puuris kukkunud. Esimesed korrad pidin ehmatusest püksi laksma. Totakas jääb puuris kõige kõrgemal riiulil ikka ääre peal magama ja ükshetk käib kolaki alla. Siis vahib lolli näoga otsa, et mis see nüüd siis oli. Aga hetk hiljem raputab pead ja üleval tagasi. Vahepeal juba tõstsin ta küülikupuuri tagasi, et nii ka ei saa aga siis ta muutus õnnetuks. No pidime ikka suurde puuri tagasi laksma ja poiss jälle jube õnnelik. Tore on ju mööda puuri ringi joosta nagu hullumeelne ja aegajalt alla potsatada. Õnneks pole all mingeid asju mille vastu ta end vigastada saaks.

Vahepeal on poisil jälle kurjusehood. Kui muidu ta meil ei hammusta ja vahel harva ainult naksab (Tuntavalt aga mitte katki). Siis nüüd enam ei julgegi külalisi ligi lasta ja sülle lasta võtta. Siin mõnda aega tagasi tulid sõbrad külla ja mõlemal hammustas vere välja.. teist hammustas nii, et ei tükk aega pidime käe küljest lahti kangutama teda. Varem ikka julgesime aga no ei taha enam sellist jama. Kuidas sa vaatad sõpradele otsa pärast.

Üks nõme komme on tal veel tulnud. Ta kipub pappi sööma. Ma ei saa aru miks. Saab erinevat toitu, saab värskeid asju ja ikka laseb samas vaimus edasi. Ta ei lasknud meil enam magada ega elada vahepeal ja pidime vineerist maja ära võtma. Lihtsalt kogu aeg oli hammastega seal küljes kinni. Nüüd siis sööb oma puidust riiuleid selle asemel.. ja muiduigi papist rõngaid mis närimiseks puuri pandud.

Noonii, tundub et eelmisel korral suutsin ära sõnuda, et Jukuga kõik korras.

Juba mõnda aega olen Juku toiduga hädas. Arvasin, et lihtsalt selle lolluse ära õppinud, et kui jonnib toiduga siis saab midagi paremat. No ei võetud enam heina suu sisse, valis meeletult kuivtoitu ja ainult üks jonn käis. Ainus millele kunagi EI ei öelda, on värsked asjad ja maiustused ja ära kuivatatud saiakontsik. Seda on ju eriti hea ragistada oma esihammastega. Siis nüüd olin ise mitu nädalat välismaal ära ja tulen tagasi ja vaatan, et kõik ei ole ikka korras. Poisil karv korrast ära kohe, tundub kõhnem ja lõua alt kõik märg. Eile üritasin siis hambaid vaadata aga no ei lase ligi. Ja samas sellest kurjast tsintsiljast oli saanud jälle selline memmekas. Ainult tahab pai ja kaela alla pugeda. Jälgisin kas ja mida ta sööb ja nägin, et ta teeb väga väikeseid ja vaevalisi ampse. Niiet täna hommikul oli plaanis kohe Maxi loomakliinikusse helistada. Sain aja kella 14:00-ks.

Läksime siis kohale, terve tee otsis jubedalt lähedust. Arstil kontrollisime kaalu ja see oli hirmutav, poiss kaalub ainult 450g. Muidugi suhu vaadata ei lubanud arstil ja aina pahandas. Õde hoidis kinni ja arst siis ikka üritas. Hambad pikaks kasvanud ei olnud, nagu alguses kartsin ja kahtlustasin. Küll aga tundus, et mingi väike "piik" on seal tekkinud. Oli valida, kas narkoosi alla ja vaadatakse täpsemalt üle või katsetame hetkel antibiootikumidega ja kannatame teisipäevani. Valisime esimese ja Jukule tehti pisike süst ja jäi arstide hoole alla.

Nüüd siis mees helistas, et käis tal järel ära. On väga uimane ja tuigub aga vaikselt toibub narkoosist. Hirm oli suur, et ta siiski vanem loom ja kuidas narkoosist ärkab. Igatahes põhjus teada, see "piik" oli märksa suurem kui alguses tundus ja tegi loomale ikka väga piina. Selleks ta ei söönudki ja ainult ilastas ja kaalu kaotas. Nüüd siis peame 2x päevas poisile rohtu andma ja teda sööma meelitama aga kõik peaks korda saama. Ega ei saa ju kõik viperusteta minna. Aga Maxi loomakliinikule tahan küll öelda suur-suur aitäh. Iga kord kui olen murega neile helistanud, olen saanud samaks päevaks kohe aja ning ka mure põhjuse lahendanud samal päeval. Neile usaldan oma pisikesed lemmikud küll iga kell

Nüüd siis pean Jukule valmis sättima paariks päevaks küülikupuuri, kus ta saab oma narkoosist rahulikult toibuda. Suures puuris ta roniks kohe üles ja kindlasti kukuks, seda jama küll vaja ei ole.

Nüüd siis peab Jukut eriti hellitama hakkama, et poiss oma kaalu tagasi saaks ja tervis naaseks. Õnneks on suvine aeg ja Juku saab palju oma lemmikutega maiustada. Ehk siis võilillelehed,õunad, vaarikad, arbuus, kiivi, banaan, kurk jms värsked asjad

Vaene pisike Juku. Hoian pöialt, et teil kõik hästi läheks.

Ehmatas ikka korralikult ära küll, et mis siis nüüd.. aga ta on nii visa poiss, et küll kiirelt paraneb, arvestades mis elu ta alguses elas. Kõige hullem oli see narkoosist ärkamise teema, et kas ärkab või ei. Nüüd peaks kõik aina paremuse poole minema. Ja loodetavasti tagasi see jama enam ei tule, nii nagu liiga pikkade hammaste probleem osadel pidi korduma.

Aitäh samton

Minu Bibi kaalus alguses 443g kujutan ette, kui kõhn Juku on. Pole kaalu ja pole jõudu. Kuid küll ta taastub teie hoole all. Olete talle head peremehed

Eks esimene öö tuleb raske. Hetkel poiss mul rinna peal siin toibumas. Tal on mingid "hood". Vahepeal läheb paremaks ja vaatab ringi. Siis vajub ära. St käpad vajuvad laiali ja ta on nagu pannkook, ei reageeri eriti. Veidike on ja siis jälle toibub ja uurib ringi ja suhtleb ja tahab pai. Enne jäi magama ja une pealt vist kukkus külili. Ehmatasin ära, et poiss puuris külili ja tagakäpad sirgelt õhus. Aga siis ka ehmatas üles tagasi.

Aitäh nuki heade sõnade eest. Kui tänase öö üle elame ilusti siis homme on kõik juba PALJU kergem, kuigi hommikul tuleb rohtu hakata süstlaga suhu andma.

2 päeva Juku operatsioonist. Käisime arsti juures kontrollis. Poisil kergekujuline vedelikupuudus, selle vastu süstiti naha alla vedelikku mis peaks siis kiirelt imenduma. Sai valuvaigistava süsti ja valuvaigisti koju ka kaasa, sest ilmselt haavad teevad valu veel ja häirivad korralikult. Seedimine ikka korrast ära, kuid asi vaikselt paraneb ja saime ka selle vastu vitamiinipulbrit ja peame kõhukest masseerima. Hetkel siis söögiks õuna-banaani beebipüree, see hea pehme ja maitseb poisile väga. Juua ei taha ise, niiet peame sütlaga jootma. Kaalust oleme 2 päevaga alla võtnud veel 16g, kokku siis 216g normaalkaalust, mis siis imestada et poiss nõrk ja tudiseb ringi, mitte ei keksi. Aga täna on palju parem päev kui eile ja poisu paljupalju aktiivsem.

Pool tänasest ööst muidugi veetis poiss minu kaisus voodis. Sättisin ta enda öösärgi sisse ilusti (Teine öösärk, mitte ei toppinud endale seljas oleva öösärgi sisse teda) ja ronis kohe ilusti kaissu ja tudus. Muidugi paar söögi-joogi peatust oli ka ja siis tudusime edasi. Hetkel siis sõi ka kõhu täis ja sättis end siia diivanile minu kõrvale tuttu. Eks hetkel valuvaigisti mõju all ja siis ei tee haavad sedasi haiget, saab end välja puhata vahelduseks.

Eilne päev oli väga raske. Poiss ei söönud-joonud ja oli väga apaatne, tahtis ainult vägaväga lähedust. Hästi tihedalt esinesid tal need samad krambilaadsed hood. Alakeha lõdvaks, tagumised käpad laiali ja pea tõmbus justkui krampi enda alla. Jootsin teda süstlast iga tunni aja tagant, et ta mul vedelikupuuduse kätte ära ei sureks. Enamus päevast oli muidugi ainult rinna peal ja tudus. Päeval üritas ise banaani süüa (paar väikest ampsu sai võtta) aga see tekitas kohe järgmise "hoo", niiet rohkem ta ei julgenud. Tegin talle siis ise banaani püreed ja söötsin seda veidi süstlaga. Tekkis taaskord hoog aga vähemalt veidike sai söödud päeval. Arstile helistades sain kinnitust, et krambilaadseid hooge tekitab seedimine, mis on korrast ära. Loomake ju tükk aega pole saanud juba korralikult süüa ja magu ei taha koostööd teha, peale iga söötmist-jootmist tekitas see maos kohe krambi mis avaldus sellise hoona. Saime kutse täna hommikul kohe kella 10ks kliinikusse kontrolli, võeti meid vahele.

Siin kohal küll pean mainima, et Maxi loomakliinik ja Kai Siibak on tõeliselt fantastilised. Abi sain nii telefoni teel kui kohal käies ja võeti vastu kohe samal päeval ning tehti vajalikud protseduurid. Ja nii on olnud mul iga kord, kui oma loomakestega mingid probleemid on olnud. Kohe näha, et nad on tõesti hingega asja juures ja teavad, mida teevad. Paluti esmaspäeval kindlasti helistada ja teada anda, kuidas Juku end tunneb.

Võib vist öelda, et suurem jama on möödas

Paeguseks hetkeks Juku juba tatsab ringi omal jalal, kuigi veel väriseb ja tudiseb nagu ehtne vanake ja samm pole päris kindel. Suudab ka tagumistel käppadel lühiajaliselt seista ja oma silmnägu esikäppadega puhastada. Joob jätkuvalt süstlast, kuid iseseisvalt nosis veidi jogurtidropsi ja maisipalli. Mitte palju aga täitsa nähtavalt, algus seegi. Täna ööseks panen ta veel saunalina sisse, et tal kindlasti oleks hästi soe. Ei suuda veel ise oma kehatemperatuuri hoida nii hästi, kui vaja oleks. Oma suurde puuri ta veel mõnda aega ei pääse, enne kui tõesti kõik on ok ja tasakaal olemas.

Ahjaa kõht käib ka vaikselt läbi. Enne pissis mind korralikult täis ja ma pole kunagi nii õnnelik veel olnud selle üle, et mind täis pissitakse. Teise suure loigu tegi peale söömist kuue ajal, seekord siis napilt pääsesin ja tegi selle saunalina sisse hoopiski. Õhtul ilmusid esimesed normaalsed pabulad ka puuri. Niiet tasa ja targu aga kõik vaikselt laheneb. Juku on ikka äraütlemata tubli ja visa poiss!

Küll on hea meel lugeda, et asjad paremuse poole lähevad. Hästi tublid olete mõlemad; jätkuvat edu teile!

Uhh, kujutan ette, et kogu see asi oli päris suur ehmatus.
Tore, et poiss ikka narkoosist välja tuli ja nüüd vaikselt taastub. Vaestel tsintsudel on see narkoosist taastumine ikka nii vaevaline. Jõudu ja jaksu teile mõlemale!

Ehmatus oli tõeliselt suur ja mõjus mulle ka halvasti, sest olen hetkel ise titaootel. Aga peamine siiski, et poiss terveks saab.

Eile sai opist nädal. Poiss on tragi ja keksib ringi aga veidi tasakaaluhäireid on ikkagi. Öösiti magab ikka minu voodi kõrval kandekastis saunalina sees. Päeval on enamus aega puuris aga sealgi kipub vaid puhkama. Täna õhtul saab viimased rohu annused ja järgmisel nädalal läheme veelkord arsti juurde kontrolli.

Sööb ise, kuigi mitte väga palju aga sööb. Joomisega raskem, pole siiani näinud et ta kordagi ise jooks. Päeval joodan iga natukese aja tagant teda jätkuvalt süstlast, sest vedelikupuudus on jube ja ta ei saagi muidu terveks. Aga kõht käib läbi ja seedimine töötab, niiet olukord on märksa parem meil. Aga kui põrandale lasta siis vurab ringi juba pea endise kiirusega, niiet selles mõttes on kõik hästi

Suur aitäh sulle Kissu!

Nüüd on juba üle kuu narkoosist möödas. Kas vana hea sõber on tagasi ja läbielatu ununenud?

Ja kas pärast suurt hellituskuuri õunte, banaanide ja võilillelehtedega, ka midagi muud on taas nõus sööma?

Juku taastus narkoosist ilusti ja sõi kõike ja lademetes. Peale kogu seda kammaijaad jäi ta aga tõeliseks süleloomaks ja tahtis vägaväga palju hellust ja hoolivust ja sülle. Magas tihtipeale süles rahulikult.

Kahjuks aga meie Jukut enam ei ole. Põhjust ei tea. Reedel oli veel täiesti triksis traksis, laupäeval läksin vaatama, et miks ta nii õnnetult seal puuri nurgas magab.. oli väga loid ja lödi süles. Teadsin, et need on meie viimased ühised hetked. Paarkümend minutit hiljem ta suri mu kätevahel. Piiksus veel vaikselt hüvastijätuks ja.. leidis oma viimse puhkepaiga meil maja taga kuuse all. Vähemalt meie läheduses koguaeg..

Suur-suur kaastunne!
Jukul oli teie juures hoitud ja õnnelik elu.

Aitäh samton!

Eks ta oli vana ka, ligi 10 aastane. Tulevikus tuleb ilmselt meie perre uus tsintsilja aga seda siis, kui laps pisut suurem. 2 kuuse kõrvalt on väga raske leida aega ka loomade jaoks. Selle teema võib lukku panna.

Kaastunne