Kas tõesti nii õrn loomake?

[Angel]

on võimalik küll kasvatada inimsõbralikeks aga see ei tähenda, et ta sul süles istuks ja paitada laseks. kui sülle võtad tahab kohe plehku pista. aga puurist tahavad hirmsasti välja. lastele ei sobi. nad langevad väga kergesti stressi. ehmatada ei tohi. tavaliselt ehmatavad jubas elle peale kui istud vaikselt diivanil ja siis otsustad järsku püsti tõusta. kui ehmuvad või valu saavad lasevad karva lahti. väga nõrga tervisega on. süüa tohivad ainult kindlaid asju. ja seda peab väga täpselt teadma mida. muidu surevad ära. kui tuppa lahti lasta on pidi suur. eriti tahavad joosta ja hüpata. seda paebki laskma neil iga päev teha aga kõike mis ette jääb proovivad hambaga ära ja kui meeldib hakkavad kohe ragistama. pidevalt peab jälgima. hambad väga teravad ja ühest ampsust piisab, et uksepiidal jälg oleks. isegi kui sul oma asjadest kahju pole ei tohi lasta närida kuna need asjad võivad neile mürgised olla. näiteks ei tohi nad närida okaspuiti ja kirssi jne jne
üksi saab jätta väga lühikseseks ajaks kuna kui nad on ühe päeva toiduta mingil põhjusel siis juba võivad ära surra. pidevalt peab nende tervislikku seisundit jälgima. eesti väikelooma kliinikeutes ei oska neid keegi aidata. olen kõik võimalikud kohad läbi uurinud. infot saab kõige paremini kasvatajtelt.
nad ehmuvad ikka tõesti väga kergesti. vahel nad isegi ehmatavad ise enda oeale. näiteks hüppab kõva kolinaga kuhugi ja siis ehmub selle koluna peale ja siis ei tea kuhu põgeneda. seedimine on neil väga nõrk.
parem on kui ei toida lemmiklooma poest saadavate toitudega kuna neil on lisaks graanulitele ka kuivatatud progandid ja kibuvtsad ja rosinad sees. aga nemad siis söövad paremad asja ära (mitte graanulid) ja siis läheb kõht kinni ja vajalikud vitamiinid jäävad graanulitest saamata. kõige õigem oleks toita spetsiaalsete graanulitega (eestis toodab farmplant aga mitte kõige kvaliteetsemaid) ja heina (mitte väetatud) ja veega. vahel võib anda maiususeks rosinat aga mitte rohkem kui 3tk nädalas. kuigi nad väga tahaks rohkem. ja pähkit võib ka natukene anda (1 päevas)
Lugesin internetist..
kas päriselt on ka asi nii hull, et nad sellised hellikud ja, et kui valesti toidad sis kohe võivad ära surra(+ veel, et kusagilt abi ei saa)???

[rotipoeg]

on küll õrnad aga siin on vist Ottotriin kes neid kasvatab.olen märganud, et lugeda võib ühte ja tegelikkuses on natuke teisiti vahel.tegelikult see jutt õige.
meil üks tuttav suhtleb iga päev oma loomaga ja laseb talle klassikalist muusikat......et loomal stressi ei tekiks.
ja nad tahavad sooja ruumi

[SigneL]

...kuid ka 18-20 kraadises temperatuuris tunnevad nad end päris hästi...

[Liisa]

Tuuletõmbuse ja temperatuuri ühtluse mõttes aitaks kindlasti, kui loomal on oma pesakast või kuut, kuhu ta pugeda saab. Ja kus on ka pesamaterjali, mis sooja hoiab.
Ka aitab see, kui nt puuri üks külg riide või papiga katta - sellest küljest on siis puur tuule eest kaitstud.
Chichillasid pidanud pole, niiet need on mõtted muude loomade pidamisest kohandatuna.

[Kairi]

Pole see asi sugugi nii hull. Hirmunud ja arad on üldiselt farmiloomad, kes näevad inimest võibolla paar korda päevas. Muidugi sõltub kõik loomapidajst, kui palju ta viitsib nendega tegeleda.
Ise tõin ka endale tsintsud tegelikult farmist ja elavad meil suures toas, kus pidevalt rahvast liigub ja lapsed lärmavad ja telekas mängib- ja on elus.
Omapäi pole neid mõtet neid tõesti tuppa lahti lasta kuna nad on maiad igasuguste juhtmete ja muu kraami peale, mis võib neile tõesti ohtlikuks osutuda.
Tegelikult on nad väga sõbralikud ja uudishimulikud. Meie tsintsude poeg oli juba pisikest peast harjunud inimestega, ronis kohe mööda kätt üles, puges pluusi või kampsuni sisse ja jäi sinna tukkuma ja toas ringi joostes lasi ennast ilusti sülle võtta.
Põhiline on see, et neile tohib anda ainult kuivatatud heina ja toitu (kõik puu ja juurviljad peavad olema ka kuivatatud), siis ei juhtu midagi. Nimelt nende soolestik on väga tundlik ja kõht läheb kergesti lahti ja tekib soolepõletik. Ja kuna nende hambad kasvavad kogu eluaja, siis peab närimiskivi ja oksad jm mida närida saab kogu aeg puuris olema. (väga armastavad WC paberi sisemisi rulle närida).

[kristiinat]

Tere! Mina pean ka kahte chinchut aga sellist asja,et nad nii viletsad on pole mina küll kusagilt kuulnud.Mina kaldun ikka arvama seda,et loomad olgu nad mistahes loomad ,on ikka sellised nagu inimene ise neid kasvatab.Mina küll ei ütleks,et chinchu ei lase pai teha-laseb ja kuidas veel.Ei ole nad sellised närvihaiged.Nad on kindlasti mõnes mõttes õrnad.Ei kannata külma ega tuuletõmbust.Söögi kohta olen kuulnud,et ei talu nad ühte ega teist asja .Tead minu omad söövad küll praktiliselt kõiki asju mis tavalised närilised.Öeldakse,et mitte mingil juhul ei tohi anda värsket rohtu äärmisel juhul 1-2 võilillelehte.Minu omad sõid suvel peotäite viisi.Ikka on see asi nii,et kui sa viitsid loomaga tegeleda ja teda igasuguste asjadega harjutada,siis ei juhtu selle loomaga mitte midagi .Harjuta näe vaeva,siis tuleb ka armastus!

[Liisa]

Iga kodulooma käitumine sõltub suuresti sellest, kuidas temaga noorena ümber on käidud. Võibolla on ka tsintsude uje loomus müüt, mis tulenes sellest, et loomad olid otse farmist võetud ja nende senine kontakt inimesega piirdus söötmisega? Praegu on tsintsud ikka palju levinumad kui nt 5 aasta eest ja rohkem lemmikud.
Muidugi, loomust päris pea peale ka keerata ei saa. St süüria hamster kui loomult üksik territoriaalne loom ikka teise seltskonda ei kannata küll.
No tsintsuomanikud, mis arvate?

[Liisa]

Chinchillad on ju mäestikuloomad ja peaks loomu ja karvastiku poolest külma ja tuult päris hästi taluma.
AGA! See ei tähenda seda, et tood poest looma ja pistad ta rõdule elama. Ka toaküülikut ei saa sedasi hoobilt lumehange torgata. Looduses on loomal soe pesa, kus ta lumetormi vahepeal istub. Uue elukeskkonnaga harjutatakse looma aegamööda ja kindlasti eksperdi abiga. Ja lemmikloom on eelkõige tubane loom, kaitseks kiskjate ja teiste inimeste eest.
Toit peab olema kvaliteetne ja värske. Rott, kes on aastasadu ja kauem veel inimeste jäätmetest toitunud, tema seedimine kannatab natuke rohkem kui inimese oma. Chichilla pole kunagi roiskunud toitu sööma pidanud. Üldiselt lemmikule süüa andes hinda selle järgi - asi, mida sa ise ei sööks ja lastele süüa ei annaks, ei sobi ka lemmiku toidukaussi.

[Liisa]

Keegi võiks hoopis lisada, kuidas chinchillad temperatuuri kõikumist taluvad?
Võrdluseks rotid. Kannatavad kuni +12 C hästi (looduses lähevad külmemaga pessa ja tulevad välja ainult toitu otsima), ideaalne oleks +18...+25 C. Aga temperatuuri kõikumist eriti ei kannata. Mõni rotipidaja väidab, et kõige hullem on paarikraadine kõikumine, siis kohe mõni kukub aevastama. Ja pidevat tõmbetuult ka tegelikult ei talu, siis on ka suurem oht kopsupõletikuks jms.

[Kairi]

Chinchilla talub väga hästi madalamaid kraade, farmides elavad nad 15-17C ja talviti langeb ka 13C ja ei juhtu nendega midagi, neil ju paks kasukas seljas, ainult käpakestel hakkab külm, aga kui sa puuri põhja alla mõne vaiba või teki paned, siis on puuri põhi soe ja pole häda midagi. Ehita puuri kindlasti ronimiseks puidust (lehtpuu) riiuleid, mida mööda nad ronida saavad ja vajadusel närida, kindlasti tee ka pesakast, kuhu nad saavad minna, kui tahavad omaette olla.
Temperatuuri kõikumine pole hull. Ainult ära sa neid ahju kõrval hoia, kuskil jahedamas toanurgas on ka termperatuuri kõikumine väiksem. Aga tuuletõmbus ei ole neile hea, nii nagu teistele loomadele ja ka inimesele. Põhjustab nagu ikka kopsupõletikku.
Kui sa tahad võtta mitut looma, siis samast soost loomadega on nii, et kui nad on ühest pesakonnast või väiksest peale koos kasvanud, saavad ilust läbi, aga kui sa üritad kokku panna samast soost isendeid, kes on ostetud erinevatest kohtadest, siis lõppeb asi hirmsate kaklustega - nii, et ära parem ürita. Isegi emane ja isane ei pruugi omavahel sobida, kui sa just ei osta kuskilt kasvatusest paari, kes juba on teineteist leidud ja ilusti kokku sobivad. Teineteisele võõrast emast ja isast looma tuleb enne kokku laskmist hoida erinevates kõrvuti asetsevates puurides, et nad saaksid tutvuda ja kokku lastes võib ikkagi selguda, et nad ei lepi teineteisega ja nende kooselust ei tule midagi välja.
Seltsimisega on sedasi, et kui nendega pidevalt tegeleda ja suhelda, on nad väga sõbralikud ja seltsivad. Nad on hästi uudishimulikud, mul kodus seisavad nad pidevalt võre ääres mõne kõrgema platvormi peal ja uudistavad, mis toas tehakse. Mida noorem on loom, seda kergemini ta harjub.
Söötmisega on nüüd nii, et kuna seedeelundkond on neil väga tundlik, siis
tooreid puu- ja juurvilju ega heina ära kindluse mõttes anna. Neil läheb kergelsti kõht lahti ja võib tekkida soolepõletik, mis võib surmaga lõppeda. Kui sa vahel natuke õuna või pirni näkitseda annad ei juhtu midagi. Põhiline toit neile on hein - mida kõrrelisem, seda parem. Heina kiudainetest sõltub nende seedimine ja ka kasuka kvaliteet. Veel on hea neile anda spetsiaalseid chinchillade graanuleid, mida toodetakse Viljandis ja mis sisaldab kõiki vajalikke aineid, aga võid anda ka teravilja ja muid chinchilladele mõeldud toidusegusid.

[Endised kasutajad]

Mul on paar kogemust võõraste chinchillade tutvustamisel üksteisele. Esimesel korral muretsesin oma c-plikale sõbranna. Loomapoest saadud jutt tegi päris ettevaatlikuks, et üritus võib lausa kakluseks minna jne.! Kodus lasin uue tegelase lahti, et tutvustada teda uue kodu lõhnadega, tegi umbes tunnise tiiru. Siis panin mõlemad c-plikad kokku ning etskae! - juba samal õhtul tudusid kõrvuti koos
Kahjuks viimati ostetud tegelane suri hiljem kopsuhaigusesse, nagu lahkamine näitas
Peale mõningast kaalumist muretsesin c-poisi. Toimisin samamoodi kui esimesel korral. Neil oli aga omavahel palju raskem kohaneda, kuid kaklemist küll ei täheldanud, pigem tõrjus emane isast eemale vaid hoiatavate häälitsustega ja ei lasknud endale ligi päris tükk aega. Aga ma ei lahutanud neid. Nüüd on nad head semud ja kindlasti tunnevad teineteise olemasolust vaid rõõmu. Oma vaatlustele tuginedes leian, et chinchillat ikka üksi pidada ei tohiks, ta vajab omasuguse seltsi ning olgugi, et algul võib teineteisega kohanemine aega võtta, ei usu ma, et see ületamatu oleks. Või on kellelgi vastupidiseid näiteid?

[staarike3]

mMnu tsintsu küll nii õrnake pole.ta ei ehmata kohe kindlasti sellepeale kui ma järsult püsti tõusen või midagi maha pillan.Tõesti minuoma kah ehmatab siis kui ta puuile kõvasti vastu lähen ,aga muidu ei ehmata.Ja ega selle söögiga kah nüüd nii hullusti pole.Annad kaks kraanulit rohkem ja sureb?
Kuigi Seedimine kipib küll kiiresti korrast ära minema ,aga ikkagi see asi päris nii hull ei ole.

[Kallikera]

Ma usun ka, et kõik on ainult kasvatamises kinni. Nii õrnukesed nad nüüd ka ei ole, et iga asja peale sussid püsti viskavad. Arvestades, et minu Juku oli enne minu juurde saabumist elanud umbes poolteist-kaks kuud umbes 0 kraadises sahvris. Puuri ei puhastatud, välja ei saanud ja liivagi polnud juba aastaid vist ees olnud. Ja loomake elab väga vapralt edasi. Sõbralik ja julge poiss on, ronib ise sülle ja tahab pai ja lõuaalt sügamist ja kohe üldse ei karda kõike ja ei ehmata kergelt.

[clara8]

See, et eestis pole kliinikuid mis aitaksid on küll täitsa vale. Kliinikuid on küll vähe mis tegelevad tsintsiljadega, aga on ikkagi olemas. Sain Tallinna piiril asuvast kliinikust väga head arstiabi.

[samton]

clara, vaata palun, millal eelmised postitused selles teemas tehtud on. Seitsme aastaga on kindlasti palju muutunud, eksole.
Teiseks - kõik loomaomanikud ei ela Tallinnas või Tartus, kus muidugi on loomaarstiabi paremal tasemel. Paljudes teistes Eesti kohtades on olukord paraku jätkuvalt nutune.