www.pisi.ee

Tahtsin küsida,et kas black velvet on tõesti sellise iseloomuga(arglik ja ei taha eriti inimestega suhelda?)Täna kui helistasin ühte farmi ja küsisin kas teil on müüa black velveti,siis öeldi seal,et lemmikloomaks ta ei kõlba....Jama jutt vist?Millise iseloomuga teil black velvetid on? Ja küsin kohe ka kas valget ja black velvetid võib paaritada?

Minul on black velveti ja tavalise halli segu poeg, emane ja ütleks et ta on palju kurjem, hammustab kuigi teine on tavaline hall ja on väga sõbralik...black velvetil on iseloomu ja ta on liikuvam. Usun, et see on sõltuv kuna minu tipsi elas üksinda esimesed 8 kuud, kuna oli karvaks kasvatatud ja mina tõin ta endale ja panin teisega kokku lemmikloomaks. Kuigi farmist öeldi mulle, et ta on äkilise iseloomuga, aga mulle meeldis kuna ta on kohevam ja suurem:D Ma ei ütleks et arglik.....kuigi võib-olla hoiab lihtsalt vahest omaette:)

See sõltub ikka loomast. Farmis võib olla sellepärast mitte sobilik loom koju, et ta ei ole inimesega nii konkreetselt harjutatud. Ei ole vahet mis värvi on loom, iseloom on see mis mängib. Igal loomal on see erinev ja black velveti värvist kindlasti ei olne see, kas ta on kuri või sõbralik
Arglik on ta vast farmis just ssetõttu, et pole inimesega harjunud ja vähe tähelepanu saanud. Noori loomi on kindlasti võimalik õpetada ja julgustada ningi inimesega harjutada, täiskasvanud mitmeaastase loomaga oleks see keerulisem.

Aga kui ma ostaks farmis 2-3 kuuse black velveti siis ta ju harjuks minuga ikka ära?

Harjuks küll jah. Aga väga palju oleneb sinu enda kannatusest. Sa pead arvestama, et kui ta on arglik, siis läheb mitu nädalat enne kui sa taga parema kontakti saad. Ja see, kui sa ta puurist vägisi välja võtad, just hirmutab teda. Peaksid olema lahtise puuri ukse juures ja oma käsi puuris hoidma, et ta lõhnaga harjuks ning toitu võid lasta käepealt sööma. Niikaua kui ta ise sulle käele ronima ei hakka, ei ole hea teda vägisi kiskuda. Kui juba ise käele tuleb, siis juba oled usalduse saavutanud

Meie pere black velvetpoiss on kolmest kõige sõbralikum ja sai just selle pärast koju toodud, et tal on ülisõbralik iseloom ja ei turtsu ja pole üritanudki hammustada. On rahulikult sülles ja teda võib igal ajal ka läbi puuri silitada. Ka 2aastane standard emane on meiega suheldes sõbralikumaks muutunud ja ei karda nii väga enam,
Mina tooksin paraleele lindudega- kasvandusest toodud lind on sugupõlvede vältel vaid aretuseks olnud- linnud on arad ja nö. hammustavad. Nendega pole tegeletud ja ka inimkontakti on vaid söötmise ajal. Sama on ilmselt ka tsintsukasvanduses ja see ei võrdu kodus peetava lemmiku suhtlemistasandiga. Kohe kindlasti mängib väga olulist rolli lemmiklooma aretaja- kui palju ta poegadega tegeleb ja mängib. Sotsialiseeritud loomalapsed on ka head lemmikud. Näen tööalaselt paljudest kodudest toodud loomalapsi ja võin julgelt öelda, et see on kohe näha, kui kasvataja hoolib loomast ja on temaga suhelnud, siis on see loom julge ning tahab inimese tähelepanu. Kahjuks on ka selliseid argu isendeid ning need ongi sellistest kodudest, kus loomalapsed ei saa piisavalt või üldse mitte inimese kontakti. Meie poes püüame neid siis kätte ja sülle võtta, kuid vahel pole selleks lihtsalt aega. Lühidalt, mina ei usu, et nö. kurjus on värvist kinni.

Meie pere Muffin on black velvet ja mul pole veel sõbralikumat tsinsut olnud kui Muffin. Ta on üldse selline rahu ise. Tuleb juurde, istub õlal, maiustab tapeedi, mööbli ja tsemendiga. Ega talle küll ei meeldi, kui ma teda tahan ise sülle võtta siis punnib vastu, kuid väljas joostes tuleb ikka sülle ja Kupo eest põgeneb mulle selja taha peitu. Usun ka, et iseloom ei ole karva värvist kinni.