Tüdrukud on igavest ärahellitatud hiired. Igal õhtul on nad saanud närimiseks papirullid või munakarbid
(meie isiklikud varustajad on Kissu ja Celion ). Juhul, kui mul läheb meelest neile midagi närimist panna, siis avaldatakse kohe arvamust ja hakatakse puitu järama. Kui ma liiga hilja peale närimise panekuga jään, siis sel öösel ma ei maga. Liise, va saatan, on ära tapnud 3 joogipudelit. Neljas sai rippuda heal juhul 30 minutit kui see alla näriti. Egas midagi... võtsin ära ja kasutasin kavalust. Suskasin pudeli tila läbi terra kaane võre. Nüüd saavad nad ilusti juua, kuid närima nad enam ei pääse. Jees ma tean ma olen hiirepiinaja
. Liise õppis ära ka mul peas käimise. Iga kord kui ta mul süles ringi käib, istub ta mulle ka pähe. Niisiis olen ma tuhvlialune. Ka diivani pealt õppis sülle hüppamise ära, kui ma maas diivani kõrval istun. Loomaomaniku rõõmud... Liisukene on mul nagu alati väike akitivist. Pole kohta kuhu tema ei jõuaks. Diivanil olles ja sealt maha potsatades tuleb ta ullike koguaeg minu suunas, selle asemel, et magusat vabadust nautida.
Hiirtele maitsevad väga kultuurmustikad, mida ma neile ka talveks sügavkülma viskasin. Vahepeal on neil pidupäev ja nad saavad mustikaid. Ükskord panin neile taas mustikaid. Viimasel ajal ma neid enam ülesse ei sulata enne kui annan, neile meeldivad nad külmunud kujul. Suvel oleks jube hea neile külmunud marju anda jahutuseks. Kui tuleva aasta suvel on samasugune põrgukuumus, siis jahutuseks hakkavad nad saama jäätunud marju. Siis vast hiired enam aegluubis ei liigu. Igatahes tagasi asja juurde... Liisu vist ei näinud, et ülakorrusele pandi mustikaid, kuid Liise sai ruttu aru, et midagi head pandi. Liise haaras mustika ja kobis alumisele korrusele sööma. Liisu, märganud, et Liisel on miskit head, hakkas Liiset taga ajama. Vaene Liise põgenes elu eest mustikas hambus, et hüva kraami pihta ei pandaks. Kui lõpuks ka Liisu hea kraami ülesse leidis, laskus õnnis rahu maamuna peale.
Ühel õhtul tuppa minnes ja tule põlema pannes avastasin ma terrast sagris karvaga hiired. Mul laskus süda saapasäärde, et issver-sussver meil on majas sõda nüüd. Võtsin hiired kätte ja hakkasin lahinguhaavu otsima. Õnneks ei leidnud. Panin nad tagasi terrasse ja jälgisin, mis siis terras sünnib. Natuke aega ei tehtud midagi, kuid siis... Siis selgus milles asi oli. Kõigepealt ratsutas Liisu Liisel seljas nii et Liise põgenes ja pärast oli vastupidi. Seepärast oli ka kasukas sassis. Mõtsin, et kui nii nüüd tükk aega asi jätkub, siis on nad seljast karvutud. Aga siiamaani on karv täitsa seljas alles
.
Ka Liisule ja Liisele tõi jõuluvana pisut nänni. Heinapesa panin ma neile täna terrasse. Usinalt nuusiti ja hambaga prooviti, mis imeasi see nüüd jälle terrasse pandi. Kui ma õhtul tagasi koju jõuan, siis on mul tunne, et seda pesa pole enam
. No aga vähemalt oli niigi palju rõõmu
.
Mõned pildid siis ka:
Uu mis põnev asi...
Viisakad hiired mul... närimisjärjekord
Veidike Liiset:
Mu väike siilike
Vannimõnud
SpiderLiise
Uudishimulik hiireke
Portree
Sutsuke Liisut:
Kui ma armsakest mängin, siis äkki antakse miskit head
"Äraostmine"
Alati tegudel
Suller, kuhu kadusid?
Portree