www.pisi.ee

Igaljuhul neid pesa pilte ei saa. Poisid kolisid paari päeva pärast oma majja tagasi ja pildid jäid tegemata.
Aga täna otsustasid poisid, et kõik puuris olev tuleb majja tassida. Ka toru jupp, mis on maja ukseavast viis korda suurem Hiirtest endast ka. Võtsid aga selle toru kordamööda hammaste vahele ja üritasid uksest sisse tirida/lükata seda Mul oli nii lõbus igaljuhul. No ja kui ma lõpuks fotoka taipasin haarata, siis otse loomulikult ei saanud ma seda lõbu pildile. Aga kui ma juba oma seebikarbiga seal puuri juures olin, siis pilte tegin ikka. Mälukaart sai täis igaljuhul...

Üks vanem pilt Pusast


Ja siin on see toru, mida majja üritati tirida


Ja üks sabapilt ukseavaga, kust seda toru sisse üritati suruda


Majas laamendati ka päris kõvasti, hunnik pesamaterjali lendas sealt välja ja kui see avastati, siis tuli see muidugi tagasi tassida.


Ja lõpetuseks üks lihtsalt nunnu pilt Susast, kes polegi enam tigedik Kas saab sellisele nunnukale vastu panna?


Muideks härra Susa läks siin vahepeal täitsa ümmarguseks. Tükk aega mõtlesin, kuidas teda dieedile panna, nii et kiitsakas Pusa jälle nälga ei jääks. Muud ma välja ei mõelnud, kui, mõneks ajaks rasvasem kraam puuri pistetud toidust välja korjata ja seda hääd värki Pusale väljaspool puuri paar korda päevas pakkuda. Paistab, et mõjus, sest Susa pole enam pallike. Toidukausi panin ka puuri tagasi, et näha, palju nad siis ikkagi söövad. Seetõttu on toidukausiks nüüd portselanist tassi kaas, mis asub maja katusel, mujal on kaus hetkega aluspanu täis. Ühesõnaga on mul nüüd ülevaade palju toidust kõike söödud on ja ära jääb võimalus süüa vaid head ja paremat.

Väga armsakesed!

Jah nii nunnukesed.

Susa meil siin jälle ümaram kui Pusa, hetkel veel mitte nii pall kui enne, aga Pusaga võrreldes siiski kogukam. Klõpsisin täna sõbrapäeva puhul pilte teha ja jõudsin selle käigus järeldusele, et tõenäosus saada minu seebikarbiga nii vilgastest tegelastest normaalseid pilte on ikka kaduvväike (eriti kui võrrelda küüliku pildistamisega). Eriti veel kuna Susa keeldus poseerimaast (järjekordselt, eks ole). Pusa oli igaljuhul palju koostööaltim:


Roniks puuri tagasi...


Vot nii poseerib üks korralik liivahiir


Ja nüüd need paar pilti, mis õnnestus Susast saada ja mida vaadata ka kõlbab:



Vuntsid on põhilised


Ning lõpetuseks juba sõbrapoäeva teemast läbi käinud pilt, aga siia ka ikka

Nii nunnud pildid!

Meie poisid said täna jub aastasseks. Täiesti uskumatu, et juba, alles nad olid alamõõdulised hiirepabulad, aga nüüd täitsa suured mehed
Meie sünnipäeva hommik igaljuhul ei hakanud ootuspärase positiivse meeleoluga. Tõstsin hommikul poisid vanni seniks kuni puuri ära puhastan (sünnipäeva hommiku suurpuhastus) ja kui olin puuriga valmis saanud, siis avastasin vannist verised kriimud Pehmelt öeldes ehmatasin ikka kõvasti. Esialgu välisel vaatlusel ei suutnud ma aru saada, kummalt hiirelt see veri pärit oli ja seega tuli ette võtta korralikum läbivaatus. Mõlemil jätkus siplemist pikemaks ajaks, mis minu tööd teps mitte kergemaks ei teinud. Esimesena sattus pihlku Susa, kuna ma temalt kuskilt ühtki kriimu ei leidnud, siis tuli järeldada, et kannatada on saanud Pusa. Ma muidugi kartsin, et tüübid on omavahel kaklema läinud, kuna Susa vanni pannes pidevalt ninapidi Pusa saba alla trügis, siis eeldasin, et just sealt see veri pärit ongi. Õnneks siiski mitte. Kannatada oli saanud hoopis vasaku tagumise käpa teine varvas küüne juurest. Vigastuse otsisin taga ikka tubli viis minutit ja nii kaua selja peal hoidmisest Pusa just eriti ei vaimustunud, üritas korra näksatagi. Igaljuhul pistsin ta siis trantsportpuuri, mille põhja panin majapidamispaberit ja seal ta istus seni, kuni uus paber puhtaks jäi. Loodame, et sellega on lugu lõppenud ja selle varbaga mingit täiendavad jama ei teki.
Alles siis sai sünnipäevalistele nende kink anda ja mõned pildid klõpsitud. Suurem plaanidtud sessioon jääb küll arusaadavatel põhjustel ära, aga paar pildikest siiski tuleb.

Üks poistest kinki uurimas (kui ma nüüd ütlen kumb ta on, siis valetan, käpakesi, mille järgi aru saada pole näha)


Ja teine ka


Ja lõpetuseks üks mitte eriti õnnestunud pildike kahest tüübist korraga, vasakul meie tänane kannatanu Pusa.

Palju õnne ja pikka iga poistele!

Õnne poistele!

Minu poolt ka õnne poistele!

Palju palju õnne

Meie posid on vahepeal saanud juba 3 aastaseks. Ülbitsevad nagu ikka ja vanuse kasvades on lärmakaks muutunud. Hommikune äratus ei ole nende jaoks mingi probleem. Pildile jääda nad ei tah, või õigem oleks vist öelda, et mina ei suuda neid sinna püüda. Aga ma aeg-ajalt siiski üritan. Viimse sessiooni ajal andsin peale 1h-d alla, kui pilte, millelt midagigi aru sai oli selleks ajaks vaid paar.
Üks huvitav asi veel, viimasel ajal olen pidanud külalistelel tihti seletama, et ma ei ole uusi hiiri võtnud, täitsa samad tegelased on. Olen ma ainuke, kes peab tuttavatele selgitustööd tegema?

Miks su külalised ei usu siis, et need samad hiired on ?

Võin sind lohutada, et liivahiirte pildistamine ei olegi väga lihtne

Enamike inimeste aravates on hiirte eluiga 1aasta, maksimaalselt paar. Kolme aastased hiired, mis sest, et LIIVAhiired, on näriliste kauge inimese jaoks juba muldvana ja peaks juba ammu mullatoidul olema lihtsalt. Ma pole siiani veel neile maininud, et liivahiired võivad suisa kaks korda nii vanaks elada, kui meie omad, nad nagunii ei usuks mind lihtsalt.

Täna teen kahjuks ka siia teemasse viimase postituse. 1.oktoobril läks meie juurest parematele jahimaadele Pusa. Oli teine enne juba mõnda aega selline väsinum ja enam mitte nii aktiivne. Täna töölt tulles avastasin, et vennale ja sõbrale on järgi läinud ka Susa, tema lahkumine tuli minu jaoks kuidagi ootamatult.

Kuidagi nii järjest on kõik kolm hinge, mis mind siinse foorumiga sidusid, mu elust lahkunud.

Siiras kaastunne Sulle.

Kaastunne

kaastunne sulle

Kaastunne