Poisid on kohe täitsa vaikuses elanud.
Aga eks see suvi lausa kihutab mööda ja polegi aega miskit kirjutada... Aga selle suve jooksul oleme nüüd teist korda Saaremaal, seekord pikemalt. Autosõidust ei tee nad välja ning väiksema puuriga on nad ka ära harjunud- meelt mööda ei ole, aga mis neil muud üle jääb.
Ainuke häda on see, et võtsin kogemata suurema joogipudeli kaasa, ning see ei taha eriti puuri ära mahtuda. Koguaeg maetakse see aluspanu alla, nii, et hommikuks ainult märg puru alles on. Aga poisid saavad vahepeal ka head ja paremat maitsta- oma aia vili ikka.
Aga hiljuti juhtus üks imelik lugu, nimelt läksin ma välja ning unustasin poistele süüa anda. Tulen siis varahommikul koju ja heidan korraks voodisse pikali, sain ehk tunniks ajaks silma looja lasta, kui sugulane äratab mu üles (ta jäi minu voodisse magama) enne kuute ning küsib, et kas see minu hiir seal riiuli peal. Ma siis algul ei saanud midagi aru, unine ja segaduses, kui vaatan riiulile ja istubki minu Tim seal!! Tõusin siis üles, läksin tema juurde, võtsin sülle ja panin puuri- ta ei teinud teist nägugi. Oleks siis ehmatanud või liigutanud, kuid ta ainult vahtis mind.
Hommikul, kui ärkasin, läksin vaatasin hiired üle ja ka riiuli, kus Tim istus ning mis ma näen: Tim ei olnud ainult istunud seal, vaid ka toidupakile augu sisse närinud ja öösel söömas käinud!
Ju siis läks kõht tühjaks.
Kui nüüd tagant järele mõelda, siis oli see ikka väga õnneliku lõpuga lugu. Sest toas oli mustmiljon kohta, kuhu pugeda ja põgeneda. Uksed olid lahti ja tagatipuks oli kass ka veel meie toas. Aga välja sai Tim nii, et oli ühe augu kaane sisse närinud, ning ma imestasin, et ta sealt mahtus ja, et Chrys ei roninud välja..
Nüüd katsin augu ära ja loodan, et nad enam selliseid juhtumeid ei tule.
Ja kui veel miskit rääkida, siis hiired said täna omale puuri õunapuu oksi ja varsti saavad nad omale ka liivakasti, kus möllata, niiete igav neil loodetavasti ei ole.
Tim & Chrys.