Kuidas me hiired saime ehk Kriipsu ja Kraapsu lugu

[TuhkruTips]

Alustama pean sellest, et pisilemmiku võtmise osas on mu kahejalgne “lemmik“ mulle juba töötlust teinud aastat kaks või enamgi. Nüüd siis andsin alla ja ütlesin, et kui nii kangesti tahab, ostku oma raha eest kõik vajalik kokku. Eile siis see kõik juhtuski: läksime poodi ja lahkusime sealt kotitäie hiirevarustuse ning vennakste Kriipsu ja Kraapsuga. Peale välise sarnasuse neil muid polegi. Kriips on aktivist kahe eest, seevastu Kraaps eelistab olla vaikselt oma urus peidus ja tulla välja kui kedagi läheduses pole. Ka urueelistused on kardinaalselt erinevad: Kraaps armastab õlgedest punutud urgu, seevastu Kriipsule olin sunnitud puuri panema pisikese tühja plastpurgi, mida ta oma pesakoopana nüüd usinalt kasutab.
Seega olen nüüd hetkel siis hiireurus rohkem kui mujal... kutid on muidugi lahedad ja väga lõbusad. Kevadel lisandub meile veel ka tuhkrupreili, mis tähendab, et hiired saavad endale suurema ja avamiskindlama eluaseme

[TuhkruTips]

Kevad on möödas ja käes südasuvi... Kraaps-poiss suve ei näinudki: tema haige südameke tuksus aprilli keskpaigani ning täna päeval lahkus meie juurest ka Kriipsuke :'( Veel hommikul kümnepaiku oli kõik korras ning poiss sai oma igahommikused pihuprotseduurid (kerge sügamine) ja asus isukalt oma seemnekaussi tühjendama. Kui aga ~14 kastekannuga tema lähedal olevate lilledeni jõudsin, oli Kriipsu elutu kehake toidukausi kõrval, veel kangestumata. Nüüdseks puhkab ta vennaga koos Pärnu jõe kaldal igavest und.

Uusi hiiri ei plaani niipea võtta, kui üldse, ning peale kuumpuhastust läheb kogu hiirekraam müüki.. Lohutama jäävad meid kaks punast nurrmootorit (Jass ja Juss), kes hiire vastu külmust üles näitasid, ent kelle eest igaks juhuks sai puur suletud ligipääsmatusse tuppa.

[Mercar]

väga kahju, et hiirepidamine nii üürikeseks jäi. Ehk tuleb tulevikus uus soov ning loodan, et siis on õnne pikaealisemate loomadega!