Alustama pean sellest, et pisilemmiku võtmise osas on mu kahejalgne “lemmik“ mulle juba töötlust teinud aastat kaks või enamgi. Nüüd siis andsin alla ja ütlesin, et kui nii kangesti tahab, ostku oma raha eest kõik vajalik kokku. Eile siis see kõik juhtuski: läksime poodi ja lahkusime sealt kotitäie hiirevarustuse ning vennakste Kriipsu ja Kraapsuga. Peale välise sarnasuse neil muid polegi. Kriips on aktivist kahe eest, seevastu Kraaps eelistab olla vaikselt oma urus peidus ja tulla välja kui kedagi läheduses pole. Ka urueelistused on kardinaalselt erinevad: Kraaps armastab õlgedest punutud urgu, seevastu Kriipsule olin sunnitud puuri panema pisikese tühja plastpurgi, mida ta oma pesakoopana nüüd usinalt kasutab.
Seega olen nüüd hetkel siis hiireurus rohkem kui mujal... kutid on muidugi lahedad ja väga lõbusad. Kevadel lisandub meile veel ka tuhkrupreili, mis tähendab, et hiired saavad endale suurema ja avamiskindlama eluaseme