Üpriski hästi läheb neil, ainult söögi poolest on nad väga valivad, lausa masendus tuleb peale, mõeldes mis toitu neile siis pakkuda. Koguaeg valivad endale midagi välja kausist. Põhimõtteliselt terve kausi toitu viskan järgmine päev minema. Käisime eelmine nädal mehega puhkamas Tallinnas, sealt ostsin pisidele kallimat sorti toitu. Ei taha seda kah nad. Ostan neile veel põhitoidule lisaks ka lindude jaoks mõeldud sihvkasid. Neid süüakse ikka nii, et terve puur on koori täis
. Homme panen nende jaoks muru kasvama, et nad ikka vitamiine ka saaksid. Muide, pisid saavad minu arvestuste järgi 1.veebruaril poole aastaseks
.
Pool nädalat tagasi ma pidin endal silmad peast välja nutma
. Nimelt nägin aknast, kuidas me kass tuleb, suus oli midagi, sain aru, et see oli hiir. Ämm ütles, et ära mine õue, et see on loodus ja puha (ta teab, et kui ma hiirt või roti näen kassi küüsis, siis ruttan kohe appi talle). Siiski otsustasin minna õue. Kui hiirekeseni jõudsin, oli ta muidugi elus, aga ta tagukäpa luu oli murtud. See oli juttselg hiir. Võtsin ta kätte, silmad ees vesised ja viisin ta kassist kaugemale, sinna kust ta tuli, solgi minemaviskamise kohta. Nägin seal oli veel üks hiireke, aga juba vikerkaare maale läinud. Panin hiirekese maha ja ta puges lume alla. Mõtlesin, et huvitav, kuidas ta ei karda mind, ei karganud mul käes. Võib olla oli šokk nii suur, et ei suutnud millestki mõelda, peaasi, et ellu jääks.
Tundub, et seal solgis käivad hiired omale süüa otsimas, sest sinna viime me toidujäätmeid. Läksin tuppa ja ruttasin kohe oma hiirekeste juurde, võtsin nad kätte ja tahtsin kohe valjult nutta. Miks elu peab nii karm olema.
Ma olin tükk aega vihane kassi peale. Mõlen siiani, äkki oleks pidanud ikka hiirekest aitama ja mis sest, et ta mind omaks ei võta, aga peaasi, et tal oleks vesi, toit ja soe pesa kõrval, et oleks kergem oma lühike elu lõpuni elada oma haige käpakesega. Kui ma siis ta kätte võtsin, ta oli nii kerge, kohe oli aru saada, et süüa tal pole kuskil varus, miks ta muidu solki tuli uudistama.
Ei tea, kas ta jäi ellu, või kass otsis ta üles ja tegi lõpu peale... Hiljem nägin, et kass passis seal solgiaugu juures
.
Igal juhul, süütan küünla siin pisi.ee-s nende hiirekeste ja rotikeste jaoks, kes pidid varakult siit ilmast lahkuma kasside õeluse pärast, muidugi mitte ainult kasside vaid ka teiste loomade pärast nagu näiteks maod.
Kahjuks või õnneks selline loomaarmastaja olen ma ja olen väga tänulik sellele päevale ja eriti oma mehele, kes nägi minu hiirekesi, kes olid veel väiksed ja ei teadnud, kuidas ühes või teises situatsioonis käituda. Ma arvan, kui nad oleks teadnud, siis nad poleks mulle nii kergekäeliselt kätte sattunud.
Natuke pilte kah, mis sai detsembri kuu keskel tehtud