Baidipreili saabus meile kaunil pühapäevaõhtul ja tekitas meie kokkuhoidlikus kogukonnas suurt ärevust - mees vaatas, et vat da fakk jälle üks rott, poisid plaksutasid loomulikult õnnest käsi. Algul uuriti tibi transportpuuri ohutus haardes, siis lasime tšiki juba lauaga tutvuma. Kuna Kissul isakandidaati välja valitud polnud, jätsin poistele vabad käed - kes ees, see mees. Šaarik mängis algul siili ja tegi tibi suunas küljetsi tantsu, aga rahunes varsti kui nägi, et võõras pole toidu ja territooriumihimuline. sellega üldiselt lõppesid ka tema kavatsused skoorida, sest kogu ülejäänud jooksu- ja kõrvade võdistamise aja ei teinud ta preilist väljagi.
Kui tibi oli juba uue koha üle vaadanud algas tal jooksuaeg (SÕNA OTSESES MÕTTES). Bait jooksis eest ära, Kratt keel vestil järgi. Siis Kratt magas, aga tibi jooksis ikka kõrvad laperdamas peas. Ja nii oligi - tibi võdistas kannikat ja kutsus Kratti asjale, aga tegudeni ei jõutud, sest tibi jooksis kiljudes, kõrvad võdisedes eest ära.
Kratt siis nagu meest muiste magas öökese oma võrkkiiges ja alustas hommikul jälle jahti. Lootis teine, et äkki läheb täna libedamalt, aga ei. Kukkus mu vana paks veel tibi taga ajades kuvari otsast alla ja lomberdas kolmel jalal. See siiski ei takistanud teda tibi taga ajamast, 3 jalga ju kannavad küll. Nii nad siis jooksid mööda mu arvutilauda nagu kari elevante ja ei saanud ei edasi ega tagasi. mina juba olin lootust kaotamas, et üldse mingiks asjaks kunagi läheb ja olin juba valmis Baiti maha kandma kui frigiidset mutti kes ainult õrritab mehi.
Oioioi ja siis juhtus SEE , igatahes võite mõelda edasi Love Boat´i peale, aga nii see ei olnud. Olid hoopis ropud ja rõvedad, sest siukest k...i poleks ma küll osanud ette kujutada. Igatahes tõstsin ma tibi poole tunni pärast eraldi, sest kartsin et liiga palju head asja on ka paha.
Noh loodame, siis varsti ilusaid Baidi-Kratipoegi
