Minul rotid ammu ja olen käinud ka siin foorumis juba lontu ajal aga vot siia pole saanud teemat tehtud...
Täna siis sain aega lõpuks
Armastus rottide vastu siis algas üle 15 aasta tagasi kui vanaema mulle Balti jaama turult kilekoti sees ühe armsa albiinokese tõi
Ja peale seda on olnud vahelduva eduga erinevatel aegadel seitse rotti(5 emast, 2 isast).
Pluss siis praegused kaks
Olgu lisatud, et mõlemad nad sain ma ka just Balti jaama turult, sest mujalt lihtsalt ei leidnud.
OTI, emane, 26.01.2008.
Tema oli väiksena ikka väga arg, alguses ei julgenud mitu kuud isegi puurist nina välja pista ja kui süles oli siis ainult kuskil varukas või kapuutsis
. Aga nüüdseks on temast täitsa tore rott kasvanud, ei karda enam nii nagu alguses (v.a.alguses võõrad ja võõras koht). Iseloomult on ta selline heasüdamlik või kuidas seda roti kohta öeldagi
... ja alati suur sõber. Süles ta on rahulikult siis kui talle massaazi teha, seda ta armastab üle kõige kui keegi teda mudib ja silitab
Välimuselt on ta tumepruun ja kõhu alt valge...ja väga paks kuna on väiksest peale väga toiduga ära hellitatud
.
IIRI, emane, Oktoober (vist), 2008.
Tema oli alguses kohe sõber ja ei kartnud midagi aga siis vist Otilt õppis, et peab kartma ka ikka ja muutus kuidagi ka kartlikumaks rohkem.
Iseloomult on muidu tema selline pirtsakas preili, väga valiv kõige osas. Tigedam ja uhkem ka kui Oti. Tal on kohe selline naljakas kuri nägu mõnikord peas
kui midagi ei saa või midagi ei meeldi. Võõrastel on ikka hammastega käes olnud kui teda puurist välja taheti võtta.
Välimuselt on hall ja kõhu alt valge, ei oska täpsemalt arvata, mis halliga tegu, kohati on nagu sellised beezid laigud ka sees.
Ja tema on esimene rott mul, kes absoluutselt ei märgista kui puurist väljas ringi kolab.
Omavahel nad ikka vahest riidlevad aga üldjuhul saavad ikka hästi läbi nagu peab.