Ära seisa mu haual ja nuta mind taga,
mind pole seal, ma vaikselt ei maga.
Ma lendan koos tuultega taeva all,
ma olen talvehommiku hall.
Viljapõllul paistan päiksena suvel,
sügisel Su juurde vihmana tulen.
Kui hommikul ärkad ja taevas näed linde,
neid vaadates olla võid päris kindel,
et laulan seal koos nendega
ning öösel muutun täheks ma.
Ära seisa mu haual ja ole kurb,
mind pole seal,
see polnud mu surm. (Mary Elisabeth Frye)
RIP Nässu, 02.08.2012-03.07.2015
Minu viimane vapper sõber
Minu 14 aastat kestnud ajastu on lõplikult läbi saanud. See oli väga oluline ja kaunis ajastu minu elus, ma kasvasin koos nendega üles. Ma armastasin neist igatüht ja jään alati armastama. Loomasõber minus ei sure iial. Vahel tuleb elus teha kompromisse ja valikuid, kui ei elata üksi. Kompromissi oleme ehk meiegi teinud ning kui elu peaks mulle veel naeratama, siis ei jää mu suur ja kaunis (praegu nii kohutavalt tühi, et tahaks hävitada) puurike kauaks seisma, vaid saab pakkuma kodu minu lapsepõlveunistusele, kes oli unistus veel enne, kui ma hamstrite ja rottide juurde jõudsin. Eks elu näitab, kui ka praegu tundub võimatu, et elu üldse edasi läheb.
Palun moderaatoritel see teema lukku panna ning siia lõppu mitte enam kaastunnet avaldada. Kes tunneb, et tahab tõesti midagi head öelda, mitte lihtsalt "sügav kaastunne", siis minu priva postkast on ikka avatud.