Kus on, sinna tuleb juurde
Pole meie tita jõudnud veel endale nimegi külge saada, kui tuleb veel titam juurde.
Äsja tõin koju vist veel isegi mitte nelja nädalat vana huskytüdruku. Viiendat päeva meie kodus elav pisi tundub tema kõrval ikka päris suur; tillu kipub pihu sisse lausa ära kaduma. Aga hakkamist täis on ta küll. Panin kaks pisikest kohe koos tugitooli - limpsisid teineteist üle ja jäid, küljed koos, magama. Nii et nende tutvustamisega pole muret. Kuidas Brita-Kessu lepivad, ei hakka täna katsetama. Puurid on kõrvuti niikuinii.
Eile õhtul olid Brita ja Kessu pisiga koos jooksmas - no pägalik on ikka jube tüütu küll. Natuke näksamist oli (asja eest, ütlen kõrvaltvaatajana), aga paistavad juba leppivat. Öösel seevastu näriti puuri - suuremad oma, pisike oma puuri. Ikka sellest küljest, mis teise puuri poole oli. Mõtlesin juba vahepeal, et pistaks pisi kah teiste puuri, aga olin nii unine, et poleks suutnud neid esiotsa igaks juhuks jälgida.
Kavatsesin pisi hiljemalt nädalavahetusel suurtega kokku elama lasta, aga nüüd tuleb vist oodata, kuni tilluke natuke kasvab. Üksi teda ju jätta ei taha ja suurtega kokku... Ehkki, mine tea, võibolla võetakse õige hästi omaks. Homme katsetan
Handle every stressful situation like a dog.
If you can't eat it or play with it,
just pee on it and walk away.