Süüdlasena kirjutan siis ise ka natuke.
Tibid siis jah Tartu Zoo Planetist toodud. Läksin päev enne ema juurde minekut läbi sealt, et noh... äkki on rotte. Ja oligi! Lausa 6 tükki, kolm emast, kolm isast. Paar kuud tagasi, kui eelmised pisid said toodud, tahtsin ka tegelikult Tartust rottidega saabuda, aga mida tooaeg kuskil polnud, olid justnimelt rotid. Õnneks olid Jõhvis ühed Liisa ja Iiris.
Igatahes sai kohe emale helistatud ja küsitud, et kas rotisoovi on? Ja kuidas siis Samton saab ühele kaputsiinile ja huskylaadsele tootele ei öelda.
Seega saabusin koju juba kahe rotititaga, kes vahelduseks sõid lillkapsast ja jogurtit, aga enamuse õhtust mängisid kaelasoojendajat. Vahepeal suutsime peale pikka juurdlemist nimetud preilid Kaisaks ja Kirkeks nimetada.
Kuna mul on kass, siis tema pidi kogu aeg kuskil pagenduses olema ning kui tavaliselt magatakse voodis minu juures, siis too öö pidi vaeseke teises toas olema. Tulemuseks oli hingepõhjani solvunud kass, kes minust väljagi ei teinud enam.
Nagu neetud polnud too päev ja öö meil kütet, nii, et pägad said transportpuuri, kus nad öö veetsid, ümber tekikihi ja sisse hunniku närimismaterjali. Tundub, et öö veedeti hästi, sest hommikul kätt puuri pistes oli seal soe ja kohe vaadati rõõmsalt otsa, et oo, jee, kas nüüd saab põue?
Bussijaama kõndides muretsesin, et äkki see loksutamine härib neid. Bussis teen koti lahti ja... tibid magavad. Laps või rotilaps - tundub, et kõigutamine mõjub ühtmoodi uinutavalt.
Bussisõidu ajal julgesin umbes kahekümneks minutiks nad endale kaissu ka haarata, kus end mugavalt sisse seati ja arvati, et nii nüüd võikski jääda. Enne väljumist arvasin siiski, et natuke turvalisem oleks nad tagasi sisse pakkida. Seejärel teekond ema töö juurde, kus muidugi saadi jälle paitamist-nunnutamist meie poolt ja siis ära päris-koju!
Malbed on nad tõesti, nagu Matildagi. Kuna Kirke näeb välja ka väga Matildale sarnane - ise nii pisike ja suuuured nööpsilmad ning muidugi kaputsiini markeeringud, saab teda vahepeal mini-Matildaks kutsuda. Nii originaal kui mini said omavahel kohe sõbralikult läbi, ainult Matilda arvas, et päga on koledasti must ja tuleb ära pesta kohe. Mis neil kolmel veel sarnast on, on meeletu vajadus koguaeg limpsida, käsi eriti, aga ei pääse ka nägu, kui ette jääb.
Oma nädalase sealolekuga suutsin ma nad aga kogemata memmekaks teha, ups. Enamuse ajast veetsid nad põues ja kaisus, paidest ja musidest ka puudust ei olnud. Nii, et tutvustamine on selle võrra raskem. Üleüldse on nad väga tagasihoidlikud ja alandlikud, aga Brigita ja Iiris, kes on kõige suuremad turtsujad, ei arva sellest midagi ja nende arvates tuleb ikka koht kätte näidata. Ning kui selle peale pägalikud jooksuga põuueeee jooksevad, ei aita see tutvustamisele mitte kaasa. Aga kasvavad natuke veel ja ei ole neil pääsu sellest tutvumisest, igaveseks kaisurotiks ka ei saa jääda. Või saab?
Kaisa, kes otsustas end enne poest koju jõudmist karbist peaaegu, et läbi närida.
Ja väike video, mis sai neist esimesel õhtul tehtud: http://www.youtube.com/watch?v=Ke2vd5jvpyI&feature=youtu.be