Kuna esimest korda minu rotipidamise "ajaloos" on juhtunud selline imetore asi, et üks mu kullakestest on saanud 2 aastaseks, siis mõtlesin, et selle puhul pean ma kohe värskeid pilte lisama ja natuke jutustama, kuidas meil läheb! Ma ei tea täpset sünnikuupäeva, aga otsustasime, et sünnipäev on 5. mai ostmise kuupäeva järgi.
Kõigepealt siis PALJU ÕNNE ühele mu esimesest neljast rotist, Printsile!
Ta on oma vendadest nüüd ainuke, kes alles, aga sama rõõmus ja terve kui teismeline! Ta on suur musirott, armastab inimese tähelepanu ja puudutusi (mu poerottidest kõige enam). Printsil silm särab peas ja kasukas läigib, on aktiivne ja muidu vahva. Ainuke asi, mis me avastanud oleme, võõraid inimesi ta võõrastab, võib läbi puuri võre näksata. Kui juba süles või diivanil, siis ei tee midagi. Ka siis mitte, kui võõras sõbralikult läheb ja räägib ja käe puuri paneb, siis laseb ilusti pai teha ja sülle võtta. Puuri võre vahelt aga näppu sisse pista ei luba.
Täna kaalusin ka rotte:
Nemo (1 a 7 k) - 860 g (koos oma hiigelsuure kasvajaga)
Sauron (10 k) - 835 g (tõeline padakonn)
Frodo (10 k) - 700 g
Opaal (1 a 4 k) - 690 g
Othello (1 a 4 k) - 678 g
Prints (2 a) - 570 g
Sauron on selline rex, kes kaldub vist sinna topeltrexlusele, sest selja peal tal hõredamaid kohti ja alati küsitakse, et mis tal viga on?
Rotid juba on sellised kõhedusttekitavad loomad ja siis arvatakse kohe, et mingi haigus kallal ja mine sa tea, äkki nakkab see topeltrexlus ka inimesele!
Padakonn Sauron.
Nemo, Prints ja Sauron. Suuruste vahed hästi näha.
Nüüd siis kurvemast.
Nemo kasvaja kasvab, ma ütleks lausa, et silmnähtavalt! Ta ise on kehast kõhnemaks jäänud, samas mitte midagi hullu, kaalub aga mu rottidest ikka hetkel kõige rohkem. Kasvaja lohiseb tal järel ja on selline hanemuna suurune. Vahel on päevi, kus näen, et ta enesetunne ei ole just kõige parem. Siis ta turritab oma karvu ja on muidu mossis. Ta ei roni mööda puurivõret enam, sööma esimesele korrusele saab, sest ma olen puuri selliselt sättinud. Magab alati põrandal olevas iglus. Seni, kuni tal häid päevi rohkem on, kui halbu ja kasvaja tal elada laseb, naudime veel teineteise seltskonda. Ta on natuke rahulikumaks muutunud tõstmise osas, kuigi see talle endiselt ei meeldi, teen seda erilise ettevaatusega. Vahel piiksutab Printsi, sest Prints laseb. Mingigi "rõõm" tal jäänud.
Nemo, mu eriline poiss.
Nemo ja tema koorem.
Othello millegipärast krõbiseb veidi. AB kuuri teine päev alles, proovin kõigepealt Novadoxiga, hetkel seis suht sama veel.
Vennad dumbod otsivad ikka teineteiselt tuge.
Opaal "duši all".
Mõmmik.
Othello.
Ja viimane mu kuuikust, Frodo. Ta polnud täna poseerimise tujus, aga üks pildike siiski tuli välja ka.
See rõõm, mida need väikesed närilised iga päev pakuvad, on tohutu! Nemad alati ootavad. Neil võib olla sügav uni pooleli, aga kui keegi nendega suhtlema läheb, siis nad on alati vastas!