Kunagi juba postitasin, aga see oli eelmise kontoga.
Niisiis, olin Tallinnas, just äsja käinud laulupeol. Mõni aeg tagasi oli mul vanadusse surnud minu Kuldhamster Kaku. Ööbisime Tallinnas meie sugulaste pool ja nagu alati, andis üks sugulane, meile, lastele, 20 eurot. Nojah, kui laulupeol ja muudes kohtades käidud, hakkasimegi siis tagasi Otepää poole sõitma. Sõitsime läbi ka tartust, kus peatusime lõunakeskuses. Kui juba sinna minek, ei jää kunagi ka Zooplanetis käimata. Siis ma mõtlesingi, et tahaks kedagi, just eriti rotti (varasemalt oli see juba olnud minu suur unistus, aga selle asemel saime hoopis Kuldhamstrid). Ma mõtlesin juba nime ka valmis: Harry. Niisiis läksin rotte vaatama. Kõige alumises puuris olid sellised hästi pisikesed, aga selliste vastu mul erilist huvi polnud. Ja siis avastasingi, et üleval on kaks isast rotti. Kutsusin siis müüja ja ütlesin, et tahan rotti osta. Mis kõige põnevam, algul hakkas ta toda teist rotti sealt puurist püüdma, aga kuna ta ei andnud ennast kätte, püüdis ta siis lõpuks kinni Harry. Huvitav mõelda, et kui ta oleks tolle roti kätte saanud, siis mul oleks praegu hoopis keegi teine seal puuris, nimega Harry. Ja minu Harry oleks teab kus. Siis läks sõit kodu poole. Mu vanaema oli varemalt rotte veidi kartnud, aga tänu Harryle sai ta sellest hirmust üle. Ega mu ema temasse ka alguses lausa armunud ei olnud.
Mina olin muidugi harjunud hamstritega, et kohe kui koju saad, on võimalik kohe kätte võtta neid. Või noh, et võimalikult kiiresti harjuvad ära. Ja rottidest ei teadnud ma eriti midagi. Ja siiis ma hakkasin teda keelitama välja tulema. Lõpuks võttis mu õde ta kinnises ruumis välja ja siis hakkas kõik ainult paremuse poole liikuma. Nüüdseks on ta mulle suurepärane ja armas kaaslane, ootab praegugi, et ma ta üles korrusele mängima tooks Heaküll, ma pean nüüd lõpetama. Ja Harry soovib kõigile rottidele ja nende omanikele päikest