www.pisi.ee

No teil on see kokkukolimine alati nii üle-helikiirusega läinud. Ma ootan igaks juhuks veel, enne kui nad diivani peale kokku lasen.
Ühte puuri kolivad nad alles tüki aja pärast, sest puurivõred on nii suurte vahedega, pisikesed saavad sealt vabalt läbi jalutada.
Vennad Charly ja Delta tervitavad vastu ka

Tegelikult on meil väike mure ka. Oleme siin koosolemist harjutanud, aga hästi see ei lähe. Bravo ei suuda leppida, et kaks pisikest nüüd meil elavad. Diivani peale jalutama lasen kõigepealt Charly ja Delta ning veidi hiljem ka Alfi. Kõik on korras. Bravo vaatab kurva näoga puuris, aga kui teda ka diivanile lasen, siis hakkab ta pisikesi taga ajama, puhisema, otsa ronima ja hirmutama. Kõige esimesel päeval ta seda ei teinud, oli isegi ükskõikne nende vastu. Aga nüüd, mida päev edasi, seda rohkem pisid kardavad. Päriselt viga ta neile ei tee, aga pisid kisavad ja mina muretsen ikka.
Tegelikult kardab Bravo ise ka. Ma järeldan seda sellest, et ta võpatab, kui ma teda ootamatult katsun. Ta ei julge pisikeste tühja puuri sisse minna. Viimastel päevadel olen näinud, et ta isegi Alfiga tüli norib. Täna hommikul olid puuririiulitel mõned karvatutid, ma ei tea, kumma kasukast, arvatavasti Alfi.
Kas sellisest suurest hirmust on kuidagi võimalik üle saada? Ta on ju turvaliselt minu juures elanud juba neli kuud.
Täna hommikul tegin mõlemad puurid peaaegu puhtaks (säilitasin natuke lõhna) ja lubasin mõlematel võõrasse puuri ronida. Pisikesed oleksid hea meelega suurde puuri ümber kolinud. Õnneks hakkab mul ülehomsest puhkus, siis on 9 päeva aega neid kokku harjutada.

Olen nii toredatest uudistest ilma jäänud! Suured õnnesoovid Riinale uute karvikute puhul Väga armsad poisid!

Kuidas lapsukestel läheb? Kas saavad juba suuremate poistega koos rotlusi teha?

Aitäh, Dolce!

Kahjuks ei ole mul rõõmsaid uudiseid. Bravo on tige ja pahur. Nüüd ta isegi ei nuusuta ennem, vaid hakkab kohe ähvardama, puhisema ja käppadega vehkima. Lapsukesed hüppavad kohe mu õlale ja väike Charly teeb sellist häält, nagu nutaks (no tõsiselt, ma ei ole sellist häält veel kordagi oma 18-aastase rotipidamise juures kuulnud). Lubasin neile täna, et rohkem ma neid ei traumeeri ja tellisin veel ühe puuri.

Mõtlesin ka Bravo kastreerimisele, aga siis tuli meelde, kuidas Lili rotid hakkasid Printsi peale kastreerimist kiusama. Lisaks ei usalda ma oma Bravokest mitte mingil juhul operatsiooniks siinsete arstide käe alla, Tallinnasse sõit oleks minu arvamust mööda kulukas ja vaevaline. Dr Holm (Billy kliinikust) käib tihti kodus, võib-olla saaksin temaga edaspidi kokku leppida, juhul kui see vajalikuks osutub. Kokku jooksma saab panna Alfi ja kaks pisikest, nii et midagi ei juhtu. Puuridesse kokku jäävad ikka Alfi - Bravo ja Charly - Delta.

No on ikka kiusupunn, kohe väiksemale liiga tegema!

Kuidas vennaraasukestel läheb? Kas vahepeal suurte onudega sõbraks saanud või Bravo ikka samamoodi kiusu täis?
Minu suur sõbralik rotibande tervitab teid kõiki ja soovib uueks aastaks mõnusaid rotitempe!

Meil ei lähe hästi selle kokkukolimisega. Bravo on ikka nii vihane, et ma ei julge enam isegi katsetada nende kokkupanemist. Viimasel ajal on ta kuri isegi Alfi peale, kui see koos pisikestega jooksmas on käinud, teeb vist lausa haiget. Ma tegelen temaga küll palju, võtan sülle, räägin ja silitan. Mis talle küll titeeas tehtud on, et ta kõike nii väga kardab? Tegelikult tahaks ta ainult puuris olla, ju ta ainult seal ennast turvaliselt tunneb.
Pisikesed on väga nunnud, ronivad õlale, krae vahele ja miilustavad nagu tõelised musirotid. Kohe on näha, et nende lapsepõlv oli õnnelik, nad ei karda midagi.
Soovime siis oma rotiperega kõikidele õdedele - vendadele, emmele - issile ja teistele ilusat algavat uut aastat!

Väga kurb, et teil see kokku kolimine ei õnnestu kuidagi.

Mina olen sellest juba üle saanud, et mul kaks puuri on puhastada. Aga neile endile oleks ju koos jooksmine hoopis huvitavam ja kauem saaks olla ka. Meil on nüüd tänu Samtoni tähelepanelikkusele musta ja valge puuri rahvas.


Õhtune lebotamine, kõik on kontrolli all

Unerotid



Minu riiukuked

Nii vahva üle tüki aja siin pilte näha!
Riiukuked on muidugi pildil maailma malbeimate nägudega.

Oiii, miukesed mupsikud, imetoredad kullad!

Varsti oleks viimasest postitusest aasta täis saanud - uskumatu, kuidas aeg lendab.
Meil on nüüd kokku kolm puuriseltskonda, ehk kuus rotipoissi. Septembris külastasin Samtonit, tänu tema kaasabile lisandus kaks vennakest Uku ja Bruno. Imearmsad poisid, kui nad nii riiakad ei oleks. Nägin vaeva, et poisse Bravo ja Alfiga kokku harjutada, aga iga päevaga läks hullemaks. Väike Uku ajas suurt ja õrnahingelist Bravot taga, hammustas tagumikust, hüppas magavate rottide kiike ja ehmatas neid, kakas suurte poiste pesadesse ja tegi muidki sigadusi.
OK, mõtlesin mina ja muretsesin veel suurema puuri, Royali. Selle ülemisel korrusel elavad nüüd Alfi ja Bravo, alumisel Charly ja Delta. Õnneks võtsid nad puuri ruttu omaks ning ka puhastada on seda mugavam. Uku ja Bruno jagavad (eba)sõbralikult Saksamaalt kaasa toodud puuri. Vennakesed magavad teineteisel kaisus, nakitsevad teineteist ja järsku hakkab hirmus riid. Enamasti hammustab ja hirmutab Uku, aga olen näinud, kuidas Bruno oma venna pikali paneb.
Kuni siiani piisas sellest, kui ma nad lahutasin, neid silitasin ja jooksma viisin. Meie ühised telekavaatamised tugitoolis kestavad ikka edasi kuigi Uku üritab maha hüpata ja korterit avastama minna. Aga viimasel ajal on Uku mind ka hammustama hakanud, ta on esimene rott nende paljude hulgas, kes nii teeb. Peab ütlema, et kuigi ta ei ründa täie jõuga, siis valus on ikkagi, väikesed veretäpid jäävad ka järgi. Samas on ta ise nii armas asjalik väike rotsik, et loodan südamest tema iseloomu paranemisele.
Ma ei jõua ikka ära kiita Kissu Martenite armsust ja ilu. Nad on praeguseks kassipoja suuruseks kasvanud, on aeglased ja väärikad rotiisandad. Deltal on mingi hingamisviga, mis aeg-ajalt tekib ja kaob. Charly aga on luuraja - ta istub mõne karbi varjus ja kõigutab oma peakest paremale-vasakule, mis on päris naljakas.
Alfi ja Bravo saavad omavahel läbi, olen näinud neid lausa kallistamas. Samas on Alfi lugupidav ja arvestav, annab redelite peal teed Bravole ja ootab sööma minemisega.


Bravo ja Alfi suvel


Uku ja Bruno


Uku, väike õelutseja


Charly-poiss

https://video-arn2-1.xx.fbcdn.net/v/t43 ... e=5830E57A
Selles videos on Uku ja Bruno veel titepuuris

Nii tore Ukut-Brunot näha jälle.
Kummaline, et ühes pesakonnas nii erineva iseloomuga rotid on - Sinu poiste õekesed Hanna ja Inge on algusest peale maailma leebeimad tüdrukud olnud. Ülejäänud seltskond võttis nad hämmastavalt valutult omaks; küllap ka sellepärast, et pisipiigad ise kellegagi tüli norida ei üritanudki. Malbed ja ülisõbralikud on nad tänini, pole ma neid kellegagi kraaklemas näinud.
See Uku näksamise-komme on ehk pubekaea ilming? Mul enamik rotte mingil perioodil kanged näksajad olnud, ikka valusasti kohe. Õnneks on see seni kõigil varem või hiljem üle läinud. Tõsi, ükski pole päris titest peale riiakas olnud.
Kui nüüd kõrvale jätta mitme puuri puhastamise vaev ja tüütus, siis on asjal hea külg ka: vähemalt ei hakka Sul selle seltskonnaga igav.

Igavusest ei maksa rääkidagi - pigem ajapuudusest. Kuna ma pean kolme paariga eraldi tegelema, on nende jooksuaeg selle võrra lühem. Alati piilub siis keegi kurva näoga võre vahelt. kellest mul kahju on.
Ega alguses ei olnud Uku ka riiakas, ikka alles siis, kui nad kokku ühte puuri sai pandud. Diivani peal oldi nädal aega sõbralikult koos, esimesed päevad puuris ka. Alles siis ronis Bravo riiuli peale, mille all piside kiik rippus, ja hakkas seal jalgu trampima. Ilmselt arvas siis Uku, et parim kaitse on rünnak. Või juhtus temaga hirmu pärast midagi. Seda peab küll ütlema, et Bravo poolt oli psühhoterror, hammustanud ega haiget teinud ta pole.

Meil on täna kurvad uudised. Delta lahkus meie juurest rotiparadiisi. Hingamine oli tal pikemat aega häälekas, aga kõik muu oli korras - ta sõi, jooksis ja ronis, kenasti potsakas oli ta ka. Aga eile õhtust alates ta enam süüa vastu ei võtnud ning täna hommikul leidsin ta sputnikus istumas, külm ja kange. Kiigust vaatas vastu väga ehmunud Charly, kes nüüd peab üksi edasi elama.
DELTA 28.09.2015 - 03.01.2017
Bravo on viimaste nädalatega palju alla võtnud, selgroog on tunda. Passiivne, ei saa päris hästi aru, kuidas süüa või ennast pesta. Hingamine on vaikne, küljed vaevu liiguvad. Ega tedagi enam kauaks vist pole.

Südamlik kaastunne!

Südamlik kaastunne meie kõigi poolt.

Südamlik kaastunne!

Bravo on väga kõhnaks jäänud, magab enamuse ajast ühe koha peal. Alfi ei lase teda enam enda juurde magama, nägin, kuidas ta eile teda tõrjus. Panen talle pooleks lõigatud kurgi ette, kui tööle lähen, sest ta ei suuda pudelist vett kätte saada. Hingab ta vaikselt-vaikselt, kukub tihti külili, aga söögiisu on õnneks hea ja justkui oleks veidi tugevamaks saanud viimase ajaga võrreldes.

Bravo
(Mai? 2015 - 8. veebruar 2017)
Puhka rahus, mu kullake

Siiras kaastunne.

Südamlik kaastunne!

Südamlik kaastunne!

Suur kaastunne!

Meil on seekord häid uudiseid. Uku, kes vahepeal ülekäte läks, on praeguseks eeskujulik rotipoiss. Põhjuseks see, et 2 märtsil Uku kastreeriti, midagi muud enam üle ei jäänud. Op kestis vähem, kui 30 minutit. Ma ei osanud oodata, et see asi nii ruttu käib, ning kui mu telefon helises, siis hakkasid mu käed hirmust värisema. Kartsin kõige hullemat.
Tegelikult oli temaga kõik hästi, isegi ärkvel oli, ainult natuke lötsu. Kodus hoidsin teda soojas ja pimedas, nagu kästi. Iga natukese aja tagant käisin süüa-juua pakkumas, aga seda ta küll eriti ei tahtnud. Järgmisel hommikul vaatasin, et koordinatsioon on ka taastunud, ja kuna eelmisel päeval oli puur korralikult õues puhtaks pestud, siis paningi ta sinna. Oh, kuidas rotipoiss rõõmustas, kuidas ta nuuskis ja ringi kõndis - KODUS, LÕPUKS OMETI TAGASI KODUS!
Paranes ta kiiresti ja hästi, haava hooldas ta ise, mingeid muid probleeme ka ei tekkinud. Nii et kõik, kes kaaluvad sama asja, siis minu arvamus on - karta ei maksa. Kui on vaja, siis on vaja.
Nüüd on Bruno ja Uku taas ühes puuris koos. Bruno muidugi mäletab, et vend teda hammustas ja taga ajas. Kui Uku tema poole tuleb, siis Bruno kisab valjusti ja jookseb ära. Tegelikult Uku teda taga ei aja, teda isegi ei huvita, mis Bruno teeb. Neil on puuris kuus erinevat tasapinda, kaks sputnikut, mitu magamiskohta ja kaks toidukaussi. Küllap Bruno harjub ja edaspidi enam ei karda. Usun, et koos on nendel ikkagi lõbusam.

Oo, kui head uudised, peaasi, et rotukestel kõik hästi

Väga tore, et teil nii hästi läheb
Nüüd egas midagi muud polegi, kui pikka iga

Poisid magavad koos ja on kõrvuti puuri ukse juures, kui ma toitu panen. Bruno hirm on üle läinud.