Biru jõudis eile tervelt ja rõõmsalt koju ning nüüd mängib juba omasugustega. Kuna ülejäänud pesakond mingeid haigustunnuseid ei olnud näidanud ja mina Biru juures märkasin ainult, kui õnnetu ta üksinda puuris on, siis otsustasin ta teiste väikestega kokku panna. Väike kätš isegi oli, kusjuures, ja hommikul oli megazorb kahtlaselt ebaühtlaselt üle puuri laotatud, aga kõik on terved ja magavad nüüd koos oma roosas kiigukeses. Kissu, mis õpetussõnu sa oma sabadele jaganud oled?
Biru oli eile esimene, kes võõras puuris võimu tahtis kehtestada
.
Biru on ikka pontsu küll. Võrreldes Scratchy tibinatega on ta lausa hiiglane. Vunts tundub kaugelt vaadates peaaegu sama suur oma paksu kasukaga, aga kätte võttes on kohe aru saada, kes on nn poerott ja kes planeeritud. Õed Mustad küll sündisid heas kodus, aga nende ema-isa tõenäoliselt mitte - seepärast ka "poerott".
Sigur on kõige pätim ja uudishimulikum. Ta on ainuke, kes on julgenud diivanil minust veidi kaugemale minna ja on esimene, kes puuriukse avanedes sealt välja lendab. Vunts tavaliselt tema järel, aga mitte päris lennates, vaid ta pigem venitab sealt ennast välja. Aili on endiselt preili Tagasihoidlik, aga see teebki ta nii omapäraseks. Tal on praegu hästi ilus kasukas ka (või noh, kas seda päris kasukaks nimetada kõlbab...
). Keha on ühtlaselt kaetud "uduga", saba poolt läheb tumedamaks nagu siiamitel ja mask on ka peas. Nina ja kõrvade ümbert hästi tume. Ta ongi meil selline viisakas preili. Sigur jällegi meenutab mulle niiiiiii Tšifkinit. Õpetan talle vaikselt üle diivani hüppamist ka, sest ühele Tšifkini-laadsele rotile ma ära ei ütleks. Võin ausalt öelda, et läbi mu rotiajaloo on Tšif see, kes mulle kahtlemata kõige rohkem meelde jääb. Sigur on lahedalt ebaühtlane ka, täpselt nagu Tšifkin, sellise tänavaroti välimusega