Eellugu: kõik kassid on meil alati Kitid olnud, mis oli ükstükk tüütu ja täiesti tobe. St lapsena ma nii ei mõelnud, siis nii need lihtsalt läksid. Kui ma nö eraldi leiba hakkasin, oma esimesel tööpostil ja korteris olin, ja mulle samal ajal meeldis väga bänd (meeldib praegugi) Led Zeppelin, siis kass, kelle ma kohe võtsin, sai nimeks Zepe. Ta elas 18aastaseks ja viimased 10 aastat oli ta sageli lihtsalt Vanamoor, aga mitte pahatahtlikult öeldes. Noor kass, kes jõudis olla mul vaid 6 aastat ja pidin ta ära saatma mõni kuu enne Moori, sai nimeks Cax (loe: käks). See nimi lihtsalt tuli ja sobis nagu rusikas silmaauku. Hiljem muidugi hakkasin teda vahel kutsuma koduselt Murkaks, eriti kui ta pättusi tegi (ei ole suuremat einsteini näinud ei enne ega ilmselt näegi enam kunagi
).
Koerad (saksa lambakoerad) olid Topi - kunagise lasteraamatu ahvi järgi, ka kaks mänguahvi olid lapsena Topid (üks praegugi alles), ja teine oli Ferda - tšehhi lasteraamatust vapra sipelgas Ferda järgi, kuigi mõlemad on mehenimed, koerad aga olid emased.
Esimene rott sai nimeks Bim - ise ka ei tea, miks. Kuigi filmikoer oli Valge Bim Mustkõrv, rott aga šampanjavärvi, siis ikkagi see nimi talle kuidagi väga "hakkas." Emane rott, kelle hiljem sain, oli Põnta Barbarella - kuna ta oli sihuke pisike ja kohmike ja piiksus alati.
Praegused kassid on Suzu ehk Suzette Meliss, Sipu Jäneskäpp Oravilves ja Tipsi. Suzette nimi tuli sellest, et algul ta oli tumehall, kuid jalad olid üleni mustad, saledad ja plüüsised, justkui hallis särgikeses Pariisi kokott, mustade sukkade ja pikkade mustade üleküünarnuki kinnastega, justkui Toulouse-Lotrec'i maalilt välja astunud. Meliss oli eelmise pererahva pandud, neil olid maitsetaimede kastid ja iga kassilaps sai maitsetaime järgi nime, niisiis oligi Meliss. Nüüd on ta süsimust, aga ikka sobib Suzu talle väga hästi, ehtpariislik nimi.
Sipu oli hoiukodus pandud nimi, kuna ta oli alati seliti maas ja siputas, kui õeke ja vennake liiga tegid (tema oli kõige pisem ja alati nagu pidi enda eest väljas olema). Jäneskäpp Oravilves tulid puhtalt tema välimusest - titena tal olid suured valged käpad nagu jänesel, tutid kõrvade otsas nagu oraval ja kasukas ilvesekirju.
Tipsi leidlapsekene - noh tema on ehtne tibi, plont ja peibe. Laotab oma lokinaid, astub oma hiigelkäppadega peenelt, varbad veidi väljapoole, mitte kuigi tark (isegi võiks öelda - rumal - no plont, võta või jäta), aga samas lõpmatult heasüdamlik, võtab selliseid elegantseid Mme Recamier' poose ja vaatab, et kas te ikka vaatate?
Poisid... nendele polnudki vaja eriti mõelda - koos nad tulid, järelikult ka nimed pidid olema koos - Puhh ja Nodsu. Ja kui olin neile nimed ära pannud, siis ilmnes ka täiesti nende nimele vastav iseloom - Nodsu polnud küll just Imetilluke Loomake, aga arakene, hoidis ennast Puhhi varju ja eriti sõna ei võtnud. Puhh aga - alati tahab minna ekspitsile, vaatama, kust saab midagi põske pista. Pealeselle on ta väga sotsiaalne, tuli alati minuga juttu rääkima ja andis musi, ehtne sülekas nagu Bim-vanamees oli olnud. Ülisõbralik rott, kunagi kedagi ei hammustanud, külalised võisid teda väntsutada ja näppe puuri toppida (kes julges). Praegu on ta vähe töntsiks jäänud, musi asemel naksab kergelt huulest, kui ma oma näo liiga ligidale panen, aga see pole hammustus, vaid ta arvab vist, et midagi söödavat. Peale Nodsu surma ta oli kuidagi pisikeseks ja kootsu jäänud, aga kui ma plikad majja tõin, siis kohe ergus ja sirgus. Poisse ma enamasti kutsusingi Poisteks, selle peale nad alati ka vaatama tulid, vähemalt Puhh, Nodsu alati ei viitsinud.
No ja kui ta nüüd on "onnelinen isopappa", siis on ta kasvajast hoolimata väga erk ja rõõmus oma pojabandega, ning kutsun teda Pušaks ja poisse Puhhovitšideks.
Plikade nimelugu olen juba kirjeldanud - Tudish ja Piip - ja miks just nii.
No ja kolmas generatsioon (või vist isegi juba neljas) - Tupsu sai nime selle järgi, et oli helevalge, kohev, õrn ja õhuline nagu lumehelves või puudritups. Motja pidavat olema küll mehenimi (Moissei, Matvei, veel midagi), aga ma nagu olen lugenud kas Šolohhovilt või Aleksei Tolstoilt (või koguni Puškinilt) Motja-nimelisest naisest (küll ei kujuta ette, millisest nimest see deminutiiv tuleb). Musta värvi, siis oligi Motja. Loviisabet oli Stina nuku nimi "Tjorvenis" ja kuna ta ise ka sihukest huvitavat värvi oli (
variegated kaputsiin), siis pidi nimi ka eriline olema. Kutsun teda küll Loviisaks.
Täpiline poiss sai nagu iseendast nimeks Zäpi. Must poiss aga Kuzja - no must nagu sepp, samas tema praeguse hõbetriibuga sobilikult peen zzzzz
Sziki on ungaripärane nimi, tal on seljatriibus vahe sees, nagu V-täht, aga Viki ka ei tahtnud panna. Ja ta sahmerdab, mis assotseerub sõnaga Kiire, kiire - sziki, sziki (või oli see tziki, tziki, türgi keeles) - filmist "Briljantkäsi." Ungaripärane tundus huvitavam
Blondi poisiga oli kõige raskem, Dima oleks sobinud, aga mulle ei meeldinud, sai Miša - pisike ja naksis. Kui hea poiss on, siis on Miša, aga kui pättust teeb, ja seda ta teeb enamasti, siis kutsun teda Topsikuks. Pisike, aga palju kanget "sisu!"
Majahaldjate Heaolu Edendamise Selts ja Võlukunsti Ministeerium On Jobud Grupp teatavad: "Mehed, kes surmakuulutusi loevad, ei tea kunstist midagi!"