Postitas roberta » 08. aprill 2013, 15:42
Mina pean tunnistama, et umbes 10 aastat tagasi kartsin ma ilmas kõige rohkem hiiri-rotte. Ma ei julgenud isegi rotiga samal diivanil olla, ehkki tegu oli valge kodurotiga. Aga siis juhtus niisugune lugu, et meie korterisse sattus olude sunnil päästeoperatsiooni käigus 2 rotipoissi(üks üleni valge ja teine valge musta kapuutsiga). Tulid nad muidugi minu kiljumise saatel, sest Appi! Rotid! Aga tuppa nad jäid ja suurde pappkasti esialgu pandud said. Kartsin küll, aga uudishimu sai ikkagi võitu ja piilusin neid seal esialgu salaja, siis avalikult ja lõpuks julgesin isegi sõrmeotsaga puutuda. Kuna keegi neid rotte endale ei tahtnud, siis nii nad meie juurde jäidki. Lastele tegi mu rotikartus muidugi palju nalja ja poiss tõstis rotipere mulle sülle, sealt pugesid rotipoisid minu hommikumantli laiadesse varrukatesse ja edasi õlale. Ma olin muidugi hirmust kange, ei julgenud liigutadagi. Aga...ära nad mind muidugi ei söönud, ei hammustanud ja kui ninnuotsad uuesti välja pisteti, siis oli ka mu hirm kadunud. Peale seda olin valmis oma rotipoisse iga tüübi eest kaitsma, kui mõni selline oleks välja ilmunud. Niimoodi võitsid mu südame need 2 kellegi poolt ära põlatud rotikest, Robert ja Stuart. Sellest ajast kuulub mu südamesse alati rotikestele koht ja minu jaoks on nad kõige kõige toredamad pisikesed sõbrakesed.