Meil juhtus siis selline vahva/veider lugu. Tuttava vennal oli kaks imearmsat rotti, kuid olude sunnil pidid nad elama hakkama mu tuttava naise juures, kes ise rotte ei salli ja kardab neid. Lõpuks oli neil asi niikaugel, et rotid taheti lihtsalt majast välja visata, sest polnud kedagi, kes nende eest hoolitseks. Kuna minul on enne natukene kogemusi olnud närilistega (hamster ja kaks liivakat) siis arvasin, et küll ma rottidega ka hakkama saan. Niisiis pakkusingi ennast neile kohta meie peres!
Esimene õhtu uues kodus siis nuputasime, et kuidas teada saada, et kas nad hammustavad või mitte. Eelmine omanik võttis küll neid kätte ja hoidis õlal jne. Aga kunagi ei tea ju, kuidas loom võib võõra inimesega käituda. Ega muud ei jäänudki üle, kui panime puuri põrandale, tegime ukse lahti ja käsi sisse alguses lasin mehel panna, et näha kuidas käituvad, sest mul endal oli selline ärevus ja veidike hirm ja käed värisesid No siis rotud nuusutasid käe üle ning siis oli minu kord proovida. Pistsin ka siis oma väriseva käe puuri ja ennäe imet - ei hammustanudki. Järgmine mure oli selles, et kuidas nad kätte võtta? Võtsin kiirwsti pisi.ee foorumi lahti ja lugesin, mida teha Käsi kõhu alla ja õrnalt tõsta! Selge. Mees ei julgenud. Ehmus alguses iga ninapuudutuse peale. No siis üritasin mina. Lasin nuusutada ja siis krahmasin Üldse mitte kõvasti, küll aga tegin vist seda liiga järsu liigutusega ja rotu ehmus natuke ja hakkas rabelema. Pistsin ta siis kiirelt karpi, et saaks puuri sisu vahetada. Lõpuks sai mees ka oma rotuga hakkama ja võttis armsakese sülle. Panime siis puuri saepurugraanuleid (nüüd tean, et need pole rotudele just väga meelepärased) närimiseks pulgakese ning söögi ja joogi. Siis võtsin mina ka lõpuks oma rotu sülle. Alguses oli veidike arglik ja puges kampsunisse peitu, kuid siis hakkas vaikselt nina välja pistma ning lõpuks muutus väga uudishimulikuks juba. Siblis ringi süles ja sirtsutas täis mind Panimegi siis mehega paika, et üks on tema oma ja teine minu Nimeks said nad Kriipsu ja Kraapsu.
Nüüd nädal aega hiljem tekkis meil uus mure. Kuna meil ei õnnestunud kuidagi enam rotude eelmise omanikuga ühendust saada, siis ei ole meil siiani õrna aimugi kui vanad nad olla võivad. Me ei teadnud isegi, mis soost nad on. Mõtlesin küll endamisi, et issake, kui vastutustundetu perenaine ma neile ikka olen - ei uurinud õigel ajal asju välja. Nüüd siis tundub, et teame sugu ka neil. Kraapsu on isane ja Kriipsu emane. Ma oletan, et emased üksteist kargama ei hakka. Alguses arvasime, et nad niisama jooksevad või et neil on need nn "võimumängud" aga täna siis sai selgeks, et seda see kohe kindlalt pole. Pöördusin siis tuttava poole, et kas mul oleks võimalik saada puuri temalt, et isane ja emane eraldi panna ning õnneks oli tal puur alles. Homme siis lähen järgi. Me oleme rotusid iga päev puurist välja võtnud, et nad meiega rohkem harjuks.
Mul oleks ka päris palju küsimusi nüüd totude kohta:
1. Kui suur on tõenäosus, et mu Kriipsu tiineks jäi selle 1 päeva jooksul?
2. Kas ma peaksin isasele ja emasele eraldi mõlemale uue puurikaaslase leidma?
3. Olen siit lugenud, et te lasete oma rotusid diivanile ja voodile jooksma. Kas nad sealt alla ei hüppa ja kuskile jooksu ei pane?
4. Kas vanematele rottidele saab ka veel trikke ja mängimist õpetada? (Nende rotudega on väga vähe väljaspool puuri tegeletud ja me mehega tahaks väga seda muuta)
5. Kas on võimalik kuidagi välimusest või käitumisest määrata, mis vanuses rotu umbkaudselt on? (Väga totter küsimus, eks)
6. Kas rotud saavad sellest ka aru, või mõjub see neile kuidagi, kui ühe rotuga tegeletakse rohkem kui yeisega? Lähevad nad armukadedaks ka teise peale?
7. Kui tihti tuleks mul rotte puurist välja võtta ja päevas nendega tegeleda, et nad meid paremini omaks võtaksid?
8. Jagage näpunäiteid palun, et mida ja kuidas. Ma olen rottide alal täielik võhik