Kui rott jääb üksi

[miiu]

Tere, armsad foorumlased!

Meie perre tulid suvel kaks rotitüdrukut, sest nende eelmine omanik hülgas nad ja nad olid saatuse hooleks jäänud. Täna hommikul leidsime ühe neist (seltsivama) elutult puuri põrandalt. Ta ei paistnud kuidagimoodi haige ega loid, aga hommikul teda lihtsalt enam ei olnud. Vähe sellest, et ma nutmist jätta ei suuda (ega oma kahepoolesele tütrele selgitada, kus üks rotudest on...) - mis allesjäänud rotipreilist saab? Näha on, et ta on sabinas ja stressis, sest õekest enam pole... Kas ma saan talle uue kaaslase võtta? Kas ma peaksin seda tegema? Mida ma üldse peaksin tegema?

Olgu öeldud, et rottide võtmise otsus tuli väga spontaanselt, sest nad lihtsalt vajasid kodu ja meil ruumi ja armastust jagus. Ma ei tea rottidest rohkem kui internet mulle õpetanud on. Ma ei tea täpselt isegi seda, kui vanad tüdrukud on - ligi aastased, mitte palju vanemad. Kui me nad võtsime, käisin nendega loomaarsti juures, kes kinnitas, et nad on terved ja ilusad loomad. Ma poleks iialgi uskunud, et roti kaotus selline jalahoop makku võiks olla. Ma olen täiesti rivist väljas.

Toitsime neid vaid kõige parema rottidele mõeldud kuivtoiduga, värske kraamiga (v.a. gaase tekitavaga, isegi õunu ei julgenud anda, sest äkki ikkagi...), mõnikord harva värske lihaga. Kas nad kõrvitsaseemneid võivad süüa? Tütar söötis neile viimati eile õhtul kõrvitsaseemneid...

Nad said puuri kõrval oleva ukse peal rippunud värvilise käterätiku kätte ükspäev ja üritasid selle hävitada - augud olid juba sees, kui ma jaole sain. Äkki sellepärast?

Ärge mu võhiklikkuse pärast väga pahandage - see kõik on mu jaoks tõesti uus.


Miiu

[Lili]

Tere, Miiu!
Sa oled tubli, et neile rotipreilidele kodu pakkusid! Tema lahkumine vaevalt kõrvitsaseemnete või käteräti hävitamise taga on. Minu 8 rotti magavad igapäevaselt froteerätikutest tehtud kiikedes. Hävitavad neid samuti auklikeks, aga nad ei söö seda sisse. Kõrvitsaseemned ei tohiks ka midagi neile teha, ma ise andnud ei ole, aga tean, et vahel maiuspaladeks antakse ikka. Loomulikult alati pigem vähem, kui rohkem.
Aga allesjäänud rotipiigale seltsilise võtmist kaaluksin ma küll tõsiselt, sest rotid on üksi elades õnnetud. Sellisel juhul vii ennast kurssi rottide tutvustamise teemadega, sest uut rotti ei tohi kindlasti kohe teise juurde puuri pista, territoriaalne kaitsmine võib pisikese jaoks siis halvasti lõppeda. Ütlesin pisikese just seetõttu, et uus rott peaks olema võimalikult noor, sest temas ei näe vana olija nii suurt konkurenti.
Kui suur puur Sul rottidele on? Nad vajavad üsna suurt ja paljude ronimisvõimalustega puuri.
Soovin Sulle palju edu ja tunnen kaasa lemmiku kaotuse puhul, see on alati raske!
Foorum on infost tulvil, uuri ja vii ennast kurssi, oled siiani juba väga tubli olnud!
Lili ja kaheksa rotipoissi

[Kissu]

Lili on kõik juba väga ilusasti juba ära seletanud. Tahaks lisada ka veel, et kindlasti ei saa see häda tuleneda rätikutest või kõrvitsaseemnetest. Nii noore rotikese puhul kahtlustaks pigem mõnda äkilist haigust - näiteks probleem südamega, mõni agressiivne seesmine kasvaja vms. See ei ole midagi, mida saaks ette ennustada või isegi ära hoida. Minul on üks alla aasta vanune rotike omal ajal kukkunud lihtsalt jalapealt surnuna maha, tollel pesakonnal oligi mingi geneetiline probleem, mille tulemusena päris mitmed rotikesed surid noorelt.

Mis puutub uue roti võtmisesse, siis kindlasti tasuks seltsiline võtta ning mida kiiremini seda parem. Lisaks soovitaksin tõsiselt kaaluda 2 pisikese rotitüdruku võtmist, nii suure vanusevahe puhul. Kui midagi peaks vanema rotiga juhtuma või kui ta ka hiljem lihtsalt vanaks jääb ja ei jaksa enam noorega koos trallitada, siis ei jää noor rotike üksinda ja õnnetuks. Seda muidugi juhul, kui puuri suurus vähegi võimaldab kahte pisikest pätti lisada.

[miiu]

Suur aitäh teile, me oleme kõik nii õnnetud (v.a. kahepoolene tütar, kes pudrunuiagi aru ei saa, kuigi selgitame hoolega), aga teie vastused lohutasid tõesti. Mees arvas ka, et tuleks võtta kaks väikest rotitüdrukut, et nendest kumbki üksi ei jääks. Aga mina küll sedasi niisama loomapoest rotti osta ei julge - aidake palun, kust ma saan endale terved ja hoole ning armastusega aretatud rotid? Millised rotid me võtma peaksime?

Puuriks on neil päris suur ja kõrge (nii kõrge, et neli rotti mahuks teineteise kukile kikivarvukil seisma) linnupuur, millesse on lisatud puidust redelid-kiiged, pehme unekiik ja kodukootud veekindlast vineerist kahekorruseline maja. Ma ei tea, kas üks endast lugupidav rotiomanik hoiab oma rotusid linnupuuris, aga meie omadele näib see igatahes meeldivat...

[Kissu]

Puur on puur, olgu ta siis linnu, tuhkru, küüliku või roti oma. Kuni seal on palju huvitavaid turnimise/magamise võimalusi, meeldib see rottidele igal juhul.

Rotiaretusega tegeleme Eestis üldse ainult mina ja Algernon. Minul ei ole viimased 2 paaritust õnnestunud ja isegi kui rott jääks tiineks kolmandal katsel, siis saaks alles 2,5 kuu pärast kutsikaid ja tüdrukute järjekorras on juba mõned inimesed. Algernoni aretusplaanidest ei ole ka eriti kuulda olnud. Võib piiluda erinevaid kuulutuste lehti, ega kellelgi ole lihtsalt rotipoegi (vähemalt saaks sõbralikud) või järgmine variant oleks siis juba Soome kasvatajatelt uurida. See on küll suhteliselt kulukas ettevõttmine (soovi korral võin anda mõnede kasvatajate kontakte privas). Mis puutub loomapoest hankimisse, siis kuigi ma ise ei ole suur loomapoest loomade võtmise pooldaja, siis võin öelda, et mul on olnud väga pikaealisi poerotte ja väga lühiealisi kasvatajalt võetud rotte. Seega garantiid ei ole kummalgi juhul tegelikult. Sotsiaalsus ja iseloom on muidugi omaette teemad, samas on ka väga toredaid poerotte olnud ja hetkel maadlen kasvatajalt saadud/ise aretatud tõsiste kaabakatega oma rotipuuris. Seega kõik on suhteline.

[miiu]

Novot, eks mulle kui täielikule rotivõhikule on see kõik uus ja kuigi ma täiskasvanud ja ratsionaalse inimesena mõistan, et garantiisid pole iialgi, tundus mulle, et kellegi kindla käest roti ostmine on turvalisem, sest vähemalt on keegi, kellelt nõu või abi küsida, kui mingi jama peaks olema. Ma ei teagi, mida üleüldse teha - olen veel päris emotsionaalne. Tahaks kõik õigesti teha lihtsalt, sest ikkagi närib kahtlus, et tegin ise midagi valesti ja olen Viivi surmas süüdi...

[samton]

Nõu küsida saad ka siinsamas foorumis - kas küsimust postitades, kogenumate rotipidajatega privas suheldes või siin juba kirja pandud kogemusi lugedes.
Minul on samuti kogemusi nii kasvatajalt kui poest ostetud rottidega, samuti mõne hüljatud/leitud rotiga, kellele kodu olen pakkunud. Seltsivamaid ja eraklikumaid on olnud nii ühtede kui teiste seas.
Ennast ära loomakese surmas küll süüdista. Ka pikaajalistel rotiomanikel tuleb ette selliseid äkksurmasid, millele põhjust ja seletust leida ei oskagi.
Ja sõbrad soovitan minagi üksi jäänud rotitüdrukule kindlasti võtta. Rotil parem elu ja teil ka toredam vaadata, kuidas nad isekeskis toimetavad.