Tere, armsad foorumlased!
Meie perre tulid suvel kaks rotitüdrukut, sest nende eelmine omanik hülgas nad ja nad olid saatuse hooleks jäänud. Täna hommikul leidsime ühe neist (seltsivama) elutult puuri põrandalt. Ta ei paistnud kuidagimoodi haige ega loid, aga hommikul teda lihtsalt enam ei olnud. Vähe sellest, et ma nutmist jätta ei suuda (ega oma kahepoolesele tütrele selgitada, kus üks rotudest on...) - mis allesjäänud rotipreilist saab? Näha on, et ta on sabinas ja stressis, sest õekest enam pole... Kas ma saan talle uue kaaslase võtta? Kas ma peaksin seda tegema? Mida ma üldse peaksin tegema?
Olgu öeldud, et rottide võtmise otsus tuli väga spontaanselt, sest nad lihtsalt vajasid kodu ja meil ruumi ja armastust jagus. Ma ei tea rottidest rohkem kui internet mulle õpetanud on. Ma ei tea täpselt isegi seda, kui vanad tüdrukud on - ligi aastased, mitte palju vanemad. Kui me nad võtsime, käisin nendega loomaarsti juures, kes kinnitas, et nad on terved ja ilusad loomad. Ma poleks iialgi uskunud, et roti kaotus selline jalahoop makku võiks olla. Ma olen täiesti rivist väljas.
Toitsime neid vaid kõige parema rottidele mõeldud kuivtoiduga, värske kraamiga (v.a. gaase tekitavaga, isegi õunu ei julgenud anda, sest äkki ikkagi...), mõnikord harva värske lihaga. Kas nad kõrvitsaseemneid võivad süüa? Tütar söötis neile viimati eile õhtul kõrvitsaseemneid...
Nad said puuri kõrval oleva ukse peal rippunud värvilise käterätiku kätte ükspäev ja üritasid selle hävitada - augud olid juba sees, kui ma jaole sain. Äkki sellepärast?
Ärge mu võhiklikkuse pärast väga pahandage - see kõik on mu jaoks tõesti uus.
Miiu