Iseloomu seosed aretusega

[SigneL]

Aretamisega saab seda muidugi suunata - st kui võtta terved ja sõbralikud rotid ja paaritada sinna liini rotid, kellele inimesega tegelemine rohkem meeldib

Ühe loomaarsti jutust jäi mulle meelde tähelepanek, et närilistel annab iseloomu edasi isasloom. Seega - kui see tõsi on, siis on aretuses tõesti ääretult oluline saada järglasi sõbralikelt ja julgetelt (muidugi ka tervetelt) (isas)loomadelt.
Merisigade puhul näiteks on tõupõrsad (kus vanemaid hoolikalt valitud nii välimiku kui ka iseloomu järgi, sest näitustel saavad parima hinde just sõbralikumad ja julgemad tegelased) julgemad ja sõbralikuma iseloomuga kui nö segaverelised.

[Liisa]

Ühe loomaarsti jutust jäi mulle meelde tähelepanek, et närilistel annab iseloomu edasi isasloom.

Hmm? Samas rottide aretajad jälgivad väga ka emaste käitumist tiinuse ja poegade imetamise ajal. St kui emane on tiinuse ajal pahur ja hammustab, siis teda teist korda ei paaritata. Just seetõttu, et agressiivsus tiinuse ja poegade imetamise ajal on väga emalt tütrele päranduv.
Võibolla on tegu puhtalt sotsiaalse õppimisega eeskuju pealt (vaatan, kuidas emme käitub, siis tean ise, kuidas käituda), aga sellegipoolest, ka emane peab hea iseloomuga olema.
Emastel esineb puberteedis iseloomu tigedaks muutumist palju vähem kui isastel, aga siiski esineb.
Niiet igal juhul võiks paaritamisega oodata kuni rott on kuus kuud vana. Eriti juhul, kui sa tema tausta ei tea - kuidas ta vanemate iseloom vanemast peast on, kuidas ema tiinuse ja imetamise ajal käitus, jne. Aretajad ei paarita emaseid üldse rohkem kui max 2-3 korda - kui pesakondade vahele kaks kuud jääb, ning paaritamist min. 5 kuuselt alustada siis saabki emane aastaseks. Sedasi on ka kindlam, et saadakse ja aretatakse edasi hea iseloomu ja tervisega liine.