Mercar kirjutas:Rattus rattus ja Rattus norvegicus on siiski erinevad liigid ja ei tohiks anda järglasi, seega ei saa seda ka liiniaretuses kasutada. Tuletan meelde et liigi üks definitsioonidest on just see, et ühe liigi isend ei anna teist liiki isendiga viljakaid järglasi.
(Chiasson (1980) records that Norway and roof rats will not produce offspring, even if artificially inseminated. Castle (1947) reports that crosses between R. norvegicus and R. rattus are very difficult to obtain, such that the embryos never come to term alive.).
Lisaks üldjoontes on neil instinktiivne vastuolu ja murravad üksteist maha.
Kodurotti minu teada kellelgi kodustada ei ole õnnestunud, samuti ei peeta seda liiki minuteada Eesti kodudes (st metsikuid isendeid).
Küll on juba aastaid olemas Elistvere loomapargis kodurotid.
Elistveres on ka üks rotiema teist liiki poja omaks võtnud ja nad elavad koos. Kahjuks ma ei mäleta kummast liigist oli vanem ja kummast poeg. Selle instinktiivse murdmise tõttu on selline kooselu vägagi eriline.
Kui on rohkem huvi selle vastu, soovitaksin uurida Andrei Miljutini käest, kes Elistveres näriliste ekspositsiooniga töötas. Hetkel töötab ta Tartus Zooloogia muuseumis kuraatorina, ilmselt saab teda seal nt telefoni teel kätte.
Merily kirjutas:Niiviisi kõrvuti on küll aru saada, et üks on poeg ja teine täiskasvanu, aga nende eelmiste piltide järgi küll ei ütleks, et modell on üle ühe aasta.
Lokaatorid on mõnusalt suured jah. Ja saba tundub tõesti pikem, kuigi ma enne seda ei märganud.
Igatahes väga huvitav. Endale ma kodurotte ei tahaks (hammustavaid loomi ka kardaaaan), aga niiviisi vaadata on küll tore . Loodus on ikka huvitav küll. Kuidas kodustatud rändrotid ei hammusta, kui neid väiksest peale õpetatud on, kuid elu aeg inimesega elanud kodurott ikka hammustama kipub...
cougar, Lemmikus oli mõned kuud tagasi kodurottidest artikkel.
Kasutajad vaatamas seda foorumit: Registreeritud kasutajad pole ja 1 külaline