Elirksal oli midagi viga... Tund aega tagasi, jõudsin ma koju ning kui ma oma toast tule põlema panin, siis esimene asi mida ma nägin, oli see, et Elirksa lamas platvormil. Ma ehmatasin ära ja läksin teda vaatama. Ma nägin, et ta tegi ühe hingetõmbe ning kui ma teda näpuga puudutasin,siis ta kriiskas ja pööras sellili. Hiljem ta sai aru, et see olen mina. Ta tegi silmad lahti ning lubas ainult minul ennast paitada. Koguaja ta vaatas mulle otsa. Vahepealt tal olid suured külmavärinad, nii, et ta ülekeha vappus... Ma võtsin ta välja ja panin fliisiteki sisse. Ta ei liikunud. Vurrud võbisesid, nagu ta räägiks minuga ning ma nutsin ja laulsin talle. Ma palusin, et kõik saaks korda. Ma ütlesin Elirksale, et kui sul parem hakkab, siis palun anna kuidagigi märku. Ma lootsin, et ta saab aru ning ta saigi. Ta hakkas sööma ja liikuma ringi. Kui ta ennem oli jääkülm, siis nüüd on ta soe, nagu tavaliselt. Ma ei pannud teda puuri, sest ma arvan, et Elirksa on millegipärast nüüd pime. Kui ta liikus kunagi, siis ta liikus alati minu poole. Nüüd ta suundub mujale ning ta jooksis ühekorra vastu öökappi. Kui ma häält teen, siis ta liigutab kõrvu ja tuleb minu juurde ning kui ta on mul peos, siis ta hakkab lamama. Ma olen talle alatiseks tänulik, et Elirksa vastu pidas. Ma oleksin talle nagu hamstriemme, kes hoolitseb ja teeb ta eest kõik võimaliku. Ning pragu panin ma Elirksa transportpuuri(see on merisigadele, aga ta ei saa sealt välja ning see on talle mõneks päevaks elamiseks paras). Praegu magab ta mõnusat und ning teda ei sega miski!
Ole tubli, Elirksa!
PS: (vabandust kui on liiga pikk tekst, loodan, et keegi viitsis selle läbi lugeda ning olla Elirksale seltsiks!)