Meie pisikest Ülbikut ei ole enam..
Lõunal jooksutunnil oli temaga veel kõik korras olnud- jooksnud, roninud, kaevanud ning nuuskinud. Nüüd õhtul, kui poiss mul hakkas neid jooksutama, tuli puuri ukse juurde vaid Duracell, Ülbikut polnud kusagil. Tõstis ta siis puuri laua peale ning võttis Ülbiku kätte, ta oli keras täiesti jäigalt, ning peos natukene elavnes, lakkus korra ta sõrme ning lahkus.. Kõik oli nii ootamatu.. Sööki ega aluspanu pole vahetanud. Värkset said nagu alati üle päeva. Duracelliga olid nad lahutamatud ning haavu tal polnud..
Puhka rahus, Meie pisike lumepall!