Postitas lola0404 » 05. juuli 2010, 12:09
Räägin siis ka mõne loo. Kõigepealt sellest, kui mul kunagi kuldhamster oli. Nimelt on meil küllalt suur maja ja minu toast (seal oli hamster) köögini on ikka päris pikk maa minna, eriti sellisel väikesel hamstril. Selleks et kööki pääseda tuleb läbida kaks esikut ja veel üks tuba lisaks. Aga minu hamsule väga meeldis seda teekonda öösiti jalge alla võtta. Esimest korda põgenes ta ukse kaudu, kui kass väiksena oli selle lahti teinud. Siis ma ärkasin selle peale üles, et kass patsutas seda hamstrit ja hamster karjus. Peale seda hakkas kassile see hamster hullult meeldima. Aga ma ei muretsnud ka, et ta hamsu kätte saaks, kuna olin puuri uksed traadiga kinni pannud. Aga puuri ülemisel korrusel on mul kaks sellist korki, mis keeratakse kaane sisse ja vajadusel saab sealt asju ja sööki puuri panna.
Järgmiseks siis õppiski mu hamsu selle lahti tegemise ära. Nüüd saabki alguse see ligu mida ma tegelikult siia rääkida tahtsin.
Ühel ööl ärkasin selle peale et meie kiisu mind tekist kakkus ja mulle kõrva karjus. Tõusin siis püsti et minna vaatama mis ta tahab, kas tahab välja minna või süüa äkki. Aga ei, tema marssis otsejoones hamstri puuri juurde, et näidata mulle- vaata, uks on lahti, kaant pole peal. Ehmatasin kohe päris ära, aga kass ei lasknud mul pikalt mõelda, juba hakkas ta kräunudes köögi poole minema. Läksin talle siis järgi ja ta istus kraanikausi all oleva kapi ette maha ja hakkas seda kappi vahtima. Ning juba natukese aja pärast kuulsingi ma selle kapi taga krõbinat, siis sain kohe aru, kuhu mu hamster oli suundunud. Kassile muidugi ei andnud süda rahu, et hamster on kapi taga ning tema ei saagi sinna. Eks ma siis võtsin hamstri välja ja viisin puuri tagasi. Tuppa minnes vaatasin veel et mõlemad suured koerad magasid ka tol ööl toas, aga ju see hamster tunduss neile nii väike ja mõttetu olend, et nad ei viitsinud ennast tema möödumisel isegi liigutada.
Teine huvitav lugu juhtus mõned kuud tagasi, kui ma läksin Tartu korterisse elama, kuna pidin ülikooli minema. Otsustasin osta selle plastikust puuri ja võtta kääbushamstrid. Plastikust just sellepärast, et korteri omani ei pahandaks vedeleva saepuru päerast. Olime koos hamstritega umbes kaks kuud seal elanud kui kursus hakkas läbi saama ja nädalavahetused venisid üha pikemaks. Seega pidin hamstreid hakkama nädalavahetuseks koju viima, sest nii pikaks ajaks ei saanud neid üksi jätta. Ega siis midagi, tõstisn nad puuriga autosse ja hakkasimegi sõitma. Koju jõudes tuli mu väike koer (siiditerjer) mind jooksuga tervitama ning kui ma puuri esiku põrandale maha panin läks kutsal kohe meelest ära, et mina ka tulin. Ta vahtis punnis silmadega neid hamstreid kes olid urgudest välja tulnud ja mööda puuri sibasid. Talle nii väga meeldisid neel loomakesed. Kuni ma õueriideid ära võtsin tuli aga tuppa meie hamstriarmastaja kass. Ja vot siis läks madin lahti, nii kui kass pilgu neile heitis läks koer marru. Sakutas korra kassi ja enam teda puuri juurde ei lubanud. Viisin siis hamsud enda tuppa, aga ega kassi uudishimu sellega ei piirdunud. Ta pidi ikka piilumas käima ja siis jälle koera eest ära jooksma.
Nüüd aga panin ma hamstrid nelja korruselisesse võrepuuri, kus neil tegevust jätkub küll ja rohkem veel. Nüüd on väga lahe vaadata kuidas hamsud omavahel maju jagavad. Nimelt ei ela tavaliselt mitte keegi neljandal korrusel. Eile aga otsustas üks hall hamsu sinna elama minna ja nii kui robonovski märkas, et üleval korrusel keegi ringi sibab tormas ta ise sinna ja hakkas paberitükke alla korrusele vedama, et teisele ikka mitte midagi kohe elamiseks ei jääks. Väga lahe oli vaadata, kuidas ta suurte tükkidega rotust alla jooksis. Paber hammaste vahel oli vähemalt sama suur kui ta ise.
Koer aga arvab tänaseni, et hamstrid on tema ja ainult tema omad ning et kass vaatab neile kohe kindlasti augu sisse ja seda looma puuri juurde lasta ei tohi.