Muidugi Ringhillist
, õigesti arvatud!
Ja päris nimi on tal Ambrus Pit-A-Pat ja hüüdnimeks jääbki Pisike või Pitapata.
Ja see pisike teddy ei olegi nii pisike. Väikest kasvu on küll veel aga hingelt nagu suur juba- julge ja igati tragi ning uudishimulik. Ja niiii pehme
.
Täna tegid kolm notsut omavahel tutvust ka juba teki peal. Väga hästi läks. Andsin neile kurgi ja porgandilaua ette, et süües tuju ikka parem. Alguses sõid kõik hoolega (ka pitapata hakkas peale natukest aega mõtlemist sööma) ja siis läks tutvuseks. Kõigepealt rahulikum isend- pruun. See läks täitsa pöördesse pisikesest, pidas teist vist tüdrukuks. Ronis muudkui saba alla ja kõhu alla ja igale poole. Siis hakkas pisikese ümber jooksma. Siis lasin ka suurema poisi, musta, pitapatat uudistama. Tema on selline konkreetne tegelane juba. Nuusutas ja hakkas ka kiusama pisikest, aga mitte nii palju kui pruun.
Must endale läheneda muidugi nii naljalt ei lase- pitapata selline uudishimulik tegelane arvas, et peale lühikest tutvust tema võib juba suurte poiste külje alla ronida, aga võta näpust- selle peale must "näksas" hoiatavalt (hambad käiku hoiatamisel ei lähe, seega haiget keegi ei saa).
Lõpuks leppisid kõik omavahel ära ja pisike on juba peaaegu kambas, seda siis üllatavalt kiiresti.
Proovisin neid kõiki kolme ka puuri panna, said väga hästi hakkama, kuigi pitapatat kiputakse ikka natuke kiusama ja suurtel poistel ikka omad mängud. Nõnda siis elab pitapata ajutiselt pisikeses hamstripuuris mis on ilma aluseta tõstetud suurde puuri. See on ajutine- homme meisterdame hoopiski võre vahele sinna puuri, siis on pisikesel ka rohkem ruumi joosta.
Lihtsalt täna tuli pitapata nii ootamatult ja kiirelt meile, et ei jõudnud veel õigeid ettevalmistusi teha. Kuigi oleks pidanud, sest tegelikult sai pisikese võtmine otsustatud koheselt, kui esimesed pildid neist üles läksid.
Ja kui pitapata suuremaks saab, siis saab tema ka panna suurte juurde puuri elama ilma võreta.
Muidugi pidasin ma siin juba plaani, et laseks musta ja pruuni ära kastreerida, siis rahumeelsel pitapatal oleks rahulikum elu vast. Aga seda alles siis kui pitapata juba suur poiss on ja must ning pruun ei lase pitapatal endiselt rahulikult olla ja peavad pisikest tüdrukuks ehk üritavad ikka selga hüpata.
Praegu pisike istub mul süles, et saaks suurtest poistest rahu ja tutvuks minuga ka..
Ja muidugi olen väga rahul pisikesega, no nii hakkamist täis ja uudishimulik, aga samas rahulik. Ja kui suured väga kõvasti hakkavad kiusama siis pitapata tõstab kisa taevani ja siis läheb kumbki suurtest (või mõlemad) taimauti, st et tõstan nad kõrvale ja hoian kinni niikaua, kuni nad rahunevad. Nagu karistus või nii. Ja aitab
.
Ja pilti saate siis kui digika üles leian, hetkel see kadunud
.
. Ära sega, ma söön 
:
. Ja võõraid enam ka ei karda. Mul oli sõber külas kes sirutas nende poole käe ja nemad läksid muidugi kohe uudistama ja uurima. Siis sõber tegi sellist natuke ehmatavat häält ja tahtis külje peale pai teha (mis neile ei meeldi) ja peitu joosti kohe minu külje alla ja üritati sülle ronida. Minu jala otsast siis oli kõige turvalisem ümbrust jälgida 
