1. Mursik (emane) - ostetud 2005. aastal Hauka laadalt. Kaks aastat oli möödunud meie viimase merisea surmast ja ma olin kindel, et enam merisigu me ei võta, imelik tundus täiskasvanuna sellise laste hobiga tegeleda ka. Aga kui siis ema ja õde, näod säramas peas, laadal vastu tulid ja karbipõhjas üht imepisikest notsupojakest näitasid, siis sel hetkel jõudis ka mulle kohale, et saagu mis saab, aga ka minust saab jälle meriseapidaja. Nii, aga Mursikust endast. Väikesest notsupojast on kasvanud hästi suur pööristega musta-pruuni-valgekirju notsu. Kõrvad on nagu tiivad, hoiavad maaga paralleelselt. Ta ise inimesele puuris juurde ei tule, aga kui põrandale panna või sülle võtta, siis küll on asjalik suhtleja (see kõik hoolsa sotsialiseerimise tulemusena, sest väiksena oli ta väga arg). Hommikuti meeldib talle mööda puuri ringi rallida ja üldse on selline erksu loomuga siga. Ja kõva häält ei oska teha, ruigab suht vaikselt. Minu meelest tema kõge huvitavamaks tunnuseks on väga ilus läikiv ja üllatavalt tihe kasukas, see on tõesti nagu karusnahk tal seljas.

2. Täna saime kaks uut merisiga -minu varajane jõulukingitus emale


Shelite - valge, hallide põskedega

Peruu - valge ja suitsuhalli lapiline (teise külje peal on rohkem halli)
