www.pisi.ee

Tere!

Olen Epp, 28 aastane. Elan Tallinnas. Minu pere sai eile omale merisead. Lapsed on luninud väikeloomi juba vähemalt 2-3 aastat ning kui nägin, et ELS näitab pisiloomakesi, kes vajavad uut omanikku, siis mõtlesin, et olgu, pakume karvapallidele uut kodu ning täidame laste unistuse. Olgem ausad, eks mulle endale meeldivad nad ka, kuid kuna nendega on ikka parajalt tegemist, siis olin kaua kahtleval seisukohal, kas mul piisavalt aega on selle jaoks. Peres on meil veel üks 4-5 aastane triibik kass ka. Õnneks on lapsed juba päris suured ja asjalikud (9 ja peaaegu 7), et saavad korralikult abistada mind tegemistes.
Merisead on alla aastased, täpset vanust ei tea. Väiksem on valge, paari laiguga, 470grammi, nimeks Pilla-Palla. On uudishimulikum, aktiivsem, siiamaani tundub selline eriline jutupaunik olevat. Veidi suurem on pruun, kuid sealgi on tumedamaid laike, 540grammi, nimeks Brigita. Veidi häbelikum, kuid ka rahulikum. Teda õnnestus esimesena paitada ning süles on ka rahulikum. Eile saime natuke ninaotsast paitada, kui nad puuris olid. Täna võtsime puurist välja, olid natuke süles ja kalpsasid mööda tuba ringi. Tunduvad mõlemad häbelikud ja veidi aravõitu, samas loodan, et järjepideva tähelepanuga võidame palju.
Puur on plastikseintega, et kass käperdamas käia ei saaks. Samas väga palju ta huvi ei tunnegi, veidi pelgab neid elukaid.

Tere tulemast!

Tere tulemast! Väga armsad sead! Tulevikus tahaks ka merisigu

Megaarmsad ruigamid teil Palju edu kasvatamisel

Aitäh toreda vastuvõtu eest.
Tundub, et põrsad hakkavad harjuma. iga päev laseme nad välja, võtame sülle, sügame ja paitame. Süles on nad juba mõnuga, annavad märku krudinaga, kui tahaksid puuri tagasi minna. Järjest rohkem jooksevad ja isegi hüppavad puuris. Küll aga võtab aega nende söögieelistuste teadasaamine. Siinantud tabel on heaks orientiiriks, et mida pakkuda, kui tihti ja palju. Söövad nad küll nagu tõelised sead, ikka hulgi! Kaalikas neile ei maitse ja tomat samuti mitte. Samas ei jäta jonni, kavatsen neid edasi harjutada. Ma ei tea, mis neile siis on pakutud, kui nad päris pisid olid, et millega nad on harjunud.. Kuid eks see tuleb ajaga.
Eile tõin õunapuu oksa tuppa, tänaseks on kõik pungad ja peenemad otsad ära näritud - kraam läks õigesse kohta.

Oi, millised toredad notsud siia on vahepeal siginenud.

Põrssad on hoolega kasvanud, peaks fotosessiooni tegema mingi aeg. Brigita on 730grammi juba ning Pilla-Palla (kes sai siiski nimeks lõplikult Tutti-Frutti ) 650 grammi. Päris suured! Olen vaikselt üritanud nende söögiharjumusi muuta, ei lähe kergelt. Lillkapsast eelistavad mitte süüa, samuti kaalikat, naati.. Võilillelehed lähevad iga kell peale, mingi aeg peaks sügavkülma ruumi tegema, et saaks talveks ka koguda seda maiustust.
Õppinud on, et kui ikka mingi kilekotiga krabistamine käib, ju siis midagi head saab. Et kindlustada oma suutäit, on vaja kisada, nagu siga aia vahel. Aga oh seda pettumust, kui midagi ei anta.. Omavahel on suured sõbrad, kuigi Tutti-Frutti on eriliselt äksi täis tegelane ja käib vahel Brigitale närvidele, ei saa rahulikult oldud. Samuti süles üks muudkui rabeleb, teine viskab külje maha ja kaela pikaks ning mõnuleb. Mõnusad stressimaandajad. Kui just sülle ei pissi.

nii armsad ruigamid teil .edu nende kasvatamisel