Kusjuures minu meelest ka on tal kuidagi eriti naljakad kõrvad. Ma, tõsi, pole eriti palju merisigu varem elus näinud, saati siis veel nende kõrvu uurinud.
Nüüdseks on ta tublisti kasvanud ja kõrvad ühes temaga.
Teen millalgi pilti jälle.
Nii naljakalt on hakanud ruigama st selline vilistav piiksumine on.
Ta polnud ammu õunu saanud (ma neid väljamaa omi ei taha poest osta) ja ükspäev toodi meile kotitäis eestimaiseid õunu. Ja kui lapsed (meil neid 3) igaüks oma õunaga ringi jalutas ja seda näris, läks siga ikka täitsa endast välja.
Ju ta õunalõhna tundis. Kui ta muidu on ikka suht tagasihoidlik tegelane, siis see õunalõhn ajas teda algul hüplema ja siis ennast puurivõre juures välja sirutama ja valjut vilistavat piiksuhäält tegema. Rahunes siis, kui oma õunatüki kätte sai. Pelae seda on ta vist ise ka imestunult aru saanud, et tema kurgust selline hääl tuleb. Igatahes kordab ta seda vahel, kui keegi puurist mööda läheb.