Meie Lapi ja Tuustik

[Deegukari]

Merisigu hakkasin endale tahtma juba siis, kui olin umbes 10-aastane või nooremgi. Kuigi elasime maal ning hein ja toit oleksid omast käest võtta olnud, ei saanud ma hoolimata suurest mangumisest oma ülipraktilist ema nõusse, sest tema silmis olid lemmikloomad muidusööjad ja tüütu nuhtlus. Üks kord me siiski käisime korviga loomapoes, aga just sel päeval ei olnud seal ühtegi merisiga ja ma olen siiamaani veendunud, et ema helistas enne poodi ja veendus, et merisigu ei ole

Nüüs 25 aastat hiljem sain aga ühe oma lapsepõlveunistuse lõpuks teoks tehtud ja alates 24. jaanuarist on meie pere liikmed Lapi ja Tuustik. Sündinud on nad mõlemad 27. detsembril, aga erinevates pesakondades. Lapi vanavanemad olid veel puhtatõulised. Lapil endal on pea peal üks rosetimoodi asjandus. Karv on tal täitsa sile.

Tuustik seevastu on juba mitmendat põlve "segavereline" ja ka ehtsa merisea näoga minu arvates Karv on tal kohevam ja hästi pehme ja lõhnab kookospähkli järele.

Tuustik kaalub hetkel 1-kuusena 400 g, Lapi veidi vähem, kuigi vaadates paistab Lapi tunduvalt väiksem olevat.

Elukohaks on neil Rabbit 100 puur, kus on hetkel pesa, sööginõu, joogipudel ja -kauss, heinanurk ning soola- ja mineraalkivi. Neist kahest viimasest nad küll suurt siiani hoolinud ei ole. Joogikausi panin, kuna tundus, et nad pudelist eriti agarad jooma ei ole.

Toidust on eelistatum kahtlemata värske: porgand, lehtsalat, hiina kapsas, paprika, kurk, kaalikas. Teise valikuna jõhverdatakse ära hein ja kui enam muud ei ole, sobivad krõbinad ka (Versele Laga omi söövad).

Iseloomult on Tuustik veidi häälekam, nii puuris kui ka süles krudiseb sageli. Lapi on vaiksem ja natuke arglikum veel. Sülle võttes proovib ta kohe põue või selja taha pugeda. Tuustik seevastu istub rahulikumalt ja uudistab maailma. Sülle oleme neid ikka iga päev võtnud ja silitanud ja tundub, et selle mõne päevagagi on nad juba meiega rohkem harjunud. Varjualuse võtsime ka puurist ära esialgu, sest muidu nad ainult seal all oleksidki.

Selline lühitutvustus siis. Loodan, et meil kõigil saab koos väga tore olema.

[nirgike]

Palju õnne - nii sulle armsate notsikute leidmise puhul kui notsikutele nii vahva kodu leidmise puhul!

Ma arvan, et tean, kust su merisead pärit on Mulle endale meeldivad just nende kasvanduse Lapi-tüüpi merisead. Neil on suured ümmargused silmad ja ümar pea. Rosett pealael on jäänud ameerika crest tõugu esivanemast.

[Deegukari]

Oma notsikute leidmise eest võlgnen tegelikult tänu ühele siinsele kasutajale (nime kahjuks ei mäleta), kes ühes teemas Seelioni kasvatuse veebilehte soovitas Olin nimelt kindlalt otsustanud, et tahan oma loomakesed saada korraliku kasvataja käest, mitte loomapoest. Nende loomade puhul on kohe ka näha, et nad on hooliva käe alt tulnud.

Nädalakesega on tegelased juba üsna julgeks muutunud. Kui varem kihutati mõne kahejalgse lähenedes kohe puuri tagumisse nurka kaitsvasse pessa varjule, siis nüüd ei lasta pooltel juhtudel end enam sellest häirida. Kui varem oli vaid Tuustik see, kes arglikult krudises, siis nüüd teevad mõlemad häält ja vahel kohe üsna võimsate detsibellidega. Seda viimast tavaliselt siis, kui keegi pärast pikemat vaikusehetke tuppa ilmub Samuti käib vahel puuris selline trall, et hoia ja keela. Tuustikule meeldib ringiratast kihutada ja kohapeal seistes üles hüpata. Ma ei teadnudki, et merisiga on võimeline nii kõrgele hüppama Lapi seevastu perutab vahepeal takka üles nagu noor vasikas.

Tuustik naudib väga süles olemist ja sügamist, Lapi aga ei ole selle mõnudest veel aru saanud, eile üritas mind isegi näksata. Silmad on tal tõesti suured ja ümmargused (sinised ka veel lisaks), aga pilk neis on pigem kahtlustav. Tuustik seevastu vaatab suure ja muheda seanäoga sulle otsa.

Isu on preilidel hea. Lapi suutis enda valge kurgualuse juba kenasti porgandiga kokku määrida

Sellised uudised siis seekord siitpoolt.

[Deegukari]

Täna on meie seakestel siis 2-kuune sünnipäev. Tunne on küll selline nagu oleksid nad juba väga kaua koos meiega olnud Hommikul elutuppa astudes on nemad esimesed, kes häälekalt tervitavad, ja enne vaikust ei saa, kui oma esimese portsu värsket on kätte saanud. Isu on neil hea ja kasvanud on mühinal. Eile kaalusime, Tuustik kaalus 720 g ja Lapi 640 g. Päris palju vist selles vanuses merisea kohta või kasvavadki nad lihtsalt ruttu täis? Heina vitsutavad minu arust tohutult või olen ma lihtsalt deegude jaoks mõeldud kogustega harjunud ja nende kogused tunduvad väga suured Värskest on lemmik lehtsalat, samas õuna ei armasta nad üllataval kombel üldse.

Väga lahe on vaadata, kui nad tuppa jooksma laseme. Alguses krudisevad vaikselt voodi all, aga juba mõne minuti pärast käib toas selline mürgel, et anna olla ja ikka häälekalt. Eriti lahe on, kui mõni deegu ka neile seltsiks panna, siis tormab see veel omakorda kahe merisea sabas. Tuustik on endiselt julgem ja aktiivsem, Lapi poeb ikka veel puurinurka peitu. Lapi leivanumber on end hästi madalaks teha ja siis ülipikaks venitada, mida on üsna koomiline vaadata. Tuustikuga seotud lemmikmomendid on hetkel need, kui ta mu nina lakkuma hakkas

Ainuke asi, mida ma nendega seoses kahetsen, on see, et ma selliseid armsaid olevusi endale juba varem koju ei soetanud

[rreniita]

Pildi pealt on notsud hullupööra armsad:) Edu kasvatamiselt

[Deegukari]

Taas kord on üks kuu mööda saanud ja seakesed juba kolmekuused. Suurim uudis on hetkel kahtlemata see, et Tuustik tõi täna ehk siis kolme kuu ja kolme päeva vanuselt ilmale oma esimesed pojad. Poegi on kolm, üks neist musta-valgekirju, teine musta-pruuni-valgekirju ja kolmas pruuni-valgekirju. Imestus ja hämming on hetkel igatahes väga suur, sest keegi meist ei tulnud selle pealegi, et ta tiine olla võiks. Viimasel kuul muutus küll väga paksuks, aga arvasime lihtsalt, et sööb liiga palju ja äärepealt oleks ka dieedile pannud. Võimalusi on hetkel siis kaks: kas Lapi on tegelikult isane või oli Tuustik juba kasvataja juurest tuues tiine. Abimaterjale ja enda loogikat kasutades peaks Lapi ikka endiselt emane olema, aga tõstsin ta vähemalt praeguseks Tuustikust ja poegadest eraldi.

Muidu on siiani kõik hästi läinud. Seakesed on häälekad, aktiivsed ja üha julgemad. Laseme neid vahetevahel põrandale jooksma ja silitamisest-suhtlemisest ka puudust ei tule. Mõtlesime puuri ka nn platvormi ehitada, millele nad ronida saaksid, et rohkem ilma uudistada. Nüüd ei oskagi muidugi seisukohta võtta edasise suhtes, aga kardan, et tuleb veel üks puur muretseda, kas või ajutiseks, kuni nii Lapi kui ka poegade soo suhtes rohkem selgust saab. Poegi muidugi kõiki endale jätta ei kavatse, nii et varsti tuleb neile hakata toredat kodus otsima.

[Elllii]

Nii lahe notsupere! Kas poegadest millalgi pilte ka saab?

[Deegukari]

Pole nii ammu siin foorumis käinud. Nüüd läks meie Lapikene parematele jahimaadele ja Tuustik on üksi jäänud.