www.pisi.ee

Kuidas saite omale merisea?
Mina sain sünnipäevaks merisea, olin juba ammu merisiga tahtnud, erinevaid asju merisigade kohta uurinud ja ema ning isagagi rääkitud.
Ärkasin ülesse ja vaatasin, et mis seal kapi peal on, kuna toas oli pime, läksin lähemale, ning kapi juurde jõudes nägi merisiga. Ma olin nii nii õnnelik, et hakkasin õnnest lausa nutma.

Mina sain merisea nii, et anusin ema pool aastat ja saingi.
Varsti saan teise notsu ka.

Kui olin merisigade kohta palju lugenud ja olin kindel, et ma neid tahan, rääkisin sellest emale. Ta oli kohe nõus ja nii ostsimegi me paari nädala pärast Minni. Hiljem ostsime ka teise merisea, Minnile seltsiliseks.

Mina sain oma merisea sõbrannalt.
Lugu oli siis järmine:6 jaanuaril aastal 2006 helistas mulle mu sõbranna ja küsis kas ma merisiga tahan omale ja siis küsisin miks ta merisea ära anda tahab ja ta vastas,et ta õel on loomade suhtes allergia ning ta ema ei taha merisiga õe alergia pärast.Niisiis läksin kohe emalt luba küsima ja isa polnud kodus tänu millele saingi ma merisea kuna isale ei meeldi loomad ja ema andis loa ja muidugi helistas isale kes oli tol hetkle soomses ja ema oli juba nagu nõus ja isa vaidles vastu aga siiski sain ma merisea kellel on täna sünnipäev ja saab 5 aastaseks.
Loodan,et saite mu segasest jutust aru.

Mina sain oma minni jõuludeks. Pidin teda mitu kuud enne nuruma.

kaisake131 kirjutas:Kui olin merisigade kohta palju lugenud ja olin kindel, et ma neid tahan, rääkisin sellest emale. Ta oli kohe nõus ja nii ostsimegi me paari nädala pärast Minni. Hiljem ostsime ka teise merisea, Minnile seltsiliseks.

Jälle Minni!
Siin on juba kokku vist ca. 5 Minnit? xD
Igatahes, mina sain sea 2006 jõuludeks. Nurusin ja sain.

Sain ca. pool aastat peale hamstrite surma. Ei saanud enam hakkama ilma väiksemate loomadeta, kui seda on kass. Olin nii ära harjunud sellega, et kedagi saab kätte võtta ja silitada ja on kellega tegeleda. Ema sai minust aru. Hakkasin ise raha koguma ja müüsime mõned asjad maha, millest olime juba ammu tahtunud lahti saada, kuna ema polnud nõus kõike ise kinni maksma. Vaikselt raha tuli ja varsti saime notsudele järgi minna. Mina tassisin notsusid karbis ja ema tassis puuri. Järgmisel päeval läks üks notsu loomapoodi tagasi, kuna osutus siiski isaseks (kahtlused olid juba lomapoes). Kuna seal loomapoes olid ülejäänud sead isased, läksime teise loomapoodi, kust saime ilusa triibulise notsu.

Peale kallite hamstrite surma soetasin endale pool aastat hiljem merisead. Saingi Lontu.ee's ühe kuulutuse, et on sündinud merisead. Helistasime ja lubasime kohale minna. Kohale jõudes selgus, et oli jäänud alles kaks isast ja üks emane. Tahtsin väga emast aga lõpuks otsustasin kahe isase kasuks. Seltsis ikka segasem! Tädi oli ka väga tore ja vahva, selgitas meile kõik enamjaolt seal ära enda merisigadest, nende iseloomudest jne. Emat lausa võlus kohe esimese korraga need imelised loomad ära! Millegi pärast ta arvas, et nad on väga aeglased.

Sain ozzi käest. Ostin. Alguses pidid nad olema minu juures ja siis ühe tüdruku juurde minema, aga ta sai notskamid mujalt ja mina armusin kahesse notsupreilliesse ära ja jätsin nad endale

Ma saan järgmise merisea siis, kui mul on kõik aastahinded viied. See pole ju võimalik
Loodan, et saan tegelikult ikkagi sünnipäevaks, sest see on sii, kui on juba teada mis hinded on.
Aga kui ma saaksin kitarrikonkursil see aasta esimese koha, siis saaksin. (Mul on teine ja kolmas koht juba olemas )

Ma sain nii et palusin isa väga et ma nii väga tahaksin, ma hoolitseksin tema eest jne...
Mingi päev ütlesin isale jälle et palun kas ma saaksin merisea ?? ta vastas: Noh jah, aga nädala lõpus kui vaba päev mul. Nii läksimegi laupäeval merisiga ostma kuid see osutus raskemaks kui mina arvasin, kõigepealt käisime ülemiste poes sealt leidsime imetillukese notsiku, see oli armastus esimesest silmapilgust Isa oli selle poolt et võtame selle, ma uurisin teist merisiga ka kes oli väiksem valge ja rosettidega, kuid polnud nii armas, panime merisea kinni et keegi ära ei ostaks ja läksime teise loomapoodi sealt vaatas isa niikaua puuri ja mina heitsin pilgi merisigadele ja muudele närilistele, nägin merisigu neid oli kolm. Arvatavasti olid need isane, emane ja poeg, isane oli valge ja mustade laikudega, emane aga punaste laikudega ja natuke valget. Aga poeg oli valge, mustade ja punaste laikudega ka imearmas, siis hüüatas isa : ma leitsin puuri ! ma vaatasin ja olin ka selle puuri poolt. Kui ostsime selle sõidsime Ülemiste poodi ja ostsime valge merisea kellel oli pruun laik ( see oligi see kes mulle kohe algusest meeldima hakkas ) . Kui sõidsime koju panime puuri kokku ja merisea puuri. Kass veidi uudistas aga nüüdest saavad hästi läbi ja merisea nimeks sai Hr. Poiss !!
Kaalume ja teise merisea võtmist .

Kusjuures mu klassiõde ostis selle isase valge rosettidega põssa Ülemistest ära.

Ok,
Kas ta oli selline väike, ja seal samas puuris oli jänku ka ?

Jah. Poisi nimi on Adelheid, kuna algul olevat ta tüdruk, aga mina kutsun teda Gabrieliks.

Jah, suht suur kokkusattumus siis ju

Babu123 kirjutas:Varsti saan teise notsu ka.

Teise notsu sain nii, et ... mmm...tahtsin ja siis saingi! Muidu oleks neid soovitatav koos pidada ja oligi plaan millalgi kaaslane võtta. Läksin isaga loomapoodi ja seal "ootas" mist väikene Pepi-Kessu!

Oma merisea soov algas siis, kui sattusin juhuslikult siia lehele merisigala alla teemasi lugema. Sattusin nii vaimustusse, et ootasin paar nädalat ning siis küsisin emalt, et kas ta võiks sünnipäevaks merisea kinkida. Alguses oli ikka, et ei ja et sa ei jaksa hoolitseda jne. aga lõpuks ütles jah. Minu sünnipäevani oli siiski päris kaua aega, rohkem kui kuu. Käisin emale suhteliselt palju närvidele, et ta lõpuks ütles "Lähme ostame selle su sea ära! Mul on kõrini juba," ja siis läksime ja tõime poest ära Notsu. See õnnelik päev osutus 25. jaanuarile. Nüüd on Notsu minu juures olnud juba üle kahe kuu lausa! Varsti tuleb ka teine merisiga.

Mina sain endale Lilli niimoodi: käisin kooli raamatukogus ja nägin seal ühte raamatut, kus peal oli armas merinotsu. Korraks ma mõtlesin, et selline võiks minul ka kodus olla. Siis unustasin mõneks ajaks selle ära. Varsti tuli see mul jälle meelde ja rääkisin emale ka, et tahan merisiga. Ema lubas, et suvel ostame. Ja et emal see meeles püsiks, ajasin ikka iga päev merisea juttu.
Siis ühel päeval, kui tulin muusikakoolist, ootas ema mind kooli ees autos. Nägin autos puuri. Alguses ei saanudki aru, mis puur see on. Kui autosse istusin, nägin, et puuris on pisike loom . Ma ei saanud aru, mis toimub. Arvasin, et näen und. Ema andis merisea koos puuriga mulle sülle. Olin väga rõõmus ja emale tänulik .

Ja ei pidanudki suveni ootama .

mul praegu enam küll pole, aga kui ma sain kaheseks või nii, siis sain sünnipäevaks kaks notsut. Isane ja emane. Ema muidugi hoolitses enamus ajast, aga ka mina vennaga saime aidatud. Nad elasid ikka väga kaua, vaatamata sellele, et elasid koos ja tulid nii mõnedki pesakonnad. Surid umbes 7-8 aastaselt vanadusse.
Mäletan kuidas väikevend üritas ema ahvides puuri puhastada ja tegi kogemata kaks pisikest kühvliga pimedaks. Üks ühest silmast, teine kahest. Sellele esimesele leidis mu ema hea kodu ja see teine läks loomaaeda, kus teda hooldati vastavalt vajadustele.
Aga jh mis siis ikka. Kui nüüd võtaksin notsu, siis see oleks pikakarvaline

Mina sain endale oma merisead niimoodi, et läksime elukaaslasega loomapoodi ja siis ma vaatasin ühte ruigamit ja hakkasin nagu väike laps - tahan,tahan,tahan,tahan..
Algul mees ütles, et meil on nii palju ringi liikumist suvel, et võtame hoopis talve poole endale merisead.. Niimoodi läksime koju.. Aga minul ei andnud hing rahu, et ma niiiiii väga tahan endale merisiga...

Ja nii me seadsimegi nädala pärast sammud loomapoodi ja ostsime lumivalge roseti koos terve meriseavarustusega.
Kui see tehtud, siis kodus läks nunnutamiseks - mõtlesin küll, et teen raamatute järgi, mis räägivad, et esimesel nädalal mitte eriti näppida, et las ta harjub.. Aga kus sa sellega, ta oli ju niiii armas ja vaja ikka nunnutada teda.
Eriti palju nalja saab kui lasta ta põranda peale möllama..

Samal ajal tekkis ka arvamus, et tal on üksi igav ning on vaja teist ruigamit. Kuigi plaan oli võtta teine väike juurde, siis reaalselt võtsin ühe siinse foorumlase aastase ruigami ära, siledakarvaline valge, üks näopool must ja teine pruun.

Alguses ei tahtnud nad omavahel eriti seltsida.. Et kui põranda peale lasin lahti, siis jooksid kisades üksteise järel ringi ja ronisid kumbki oma nurka toas.. Ühte puuri ma neid ei julgend kohe panna.. Siis olidki nende puurid kõrvuti pandud ja nad magasid ninad nö kokkupandult ja uurisid üle puuriserva, et mis teine teises puuris teeb.. Kuskil 5 päeva pärast panin nad ühte puuri ja kui välja arvata suurema sea ülbemat olekut, saavad nad väga edukalt hakkama...

Noorem ruigam Possu on eriline marakratt - igale poole teda jagub.. Tema tõstab kisa, kui toit hakkab tulema, siis suurem ruigam Helbeke teab, et on aeg puurist välja tulla.. Helbeke on arem ja siis kui Possu mööda elamist ringi silkab, siis ta hakkab ka enda paksu keret ringi liigutama..
Kõndimise järgi võib öelda, et kumb ringi sibab - Possu alati krudiseb, kui käib ringi.. Ta kohe ei oska vaikselt liikuda.. Ja kõik kohad on tal vaja ära revideerida ja uurida

Mul on kõik peaaegu sama moodi.

Mina sain oma merisea nii et ühel mu tuttaval oli merisiga. Kui ema toda merisiga sülle sai võtta ja ma õhtul küsisin kas ta oleks nõus kui ma ka merisea võtan siis ta ütles kohe jah.
Nii läksingi isaga ja ostsin merisea kuskil nädala pärast ära.

Noo päris oma notsut ootasin ja otsisin pikka aega. Sest värvisoov oli kindel, et just selline ja mitte grammivõrdki teistsugune.. (lõpuks ikka võlus mind üks must notsik kellel oli ka veidi valget.)
Oma notsust pilte ma muide ei näinudki enne, kui ta sain. Oli ainult kirjeldus ja sama värvi notsiku pilt, kes siis oli ka samat tõugu.
Aga notsu tuli kuulutuse kaudu. Vahel võtsin asja jälle ette ja kuulutasin, ehk kellelgil on musta notsut. Seekord näkkas ja saingi notsiku omanikuks:)

Tuli eelmine aasta mingil ajal mõte, et nii tore ja vahva oleks, kui oleks mingisugune loom kodus. Et küll siis nunnutaks ja hoolitseks Alguses tahtsin võtta koera, aga kuna kodus olid kõik selle vastu, siis pidin välja valima pisemat sorti looma. Otsustasin merisea kasuks. Ja kui kõik olid poolt, siis läksin poodi ja valisin välja ja ostsin ära. Kui aga lugesin, et ühel seal võib igav hakata, siis ma ostsin talle kohe varsti ka kaaslase juurde.
Siiamaani pole kahetsenud, et ma nad ostsin. Hetkel näiteks ei kujutaks ettegi kui ma pean magama minema haudvaikuses, ilma et keegi kuskil häält teeks. See võiks päris imelik olla.

Looma võtmise otsus tuli siis, kui otsustasime Celioniga päris oma korteri üürida. Samal päeval kui üürilepingu sõlmisime läksime ka loomapoodi päris oma lemmikut otsima. Veel poodi minnesgi ei olnud päris kindel, mis looma me võtta plaanime. Aga kui poes nägime pisikest musta notsut kükitamas üksi suures puuris, oli meie otsus tehtud ja koju me ta tõime. Mõned kuud hiljem hakkasime aga otsima oma pisikesele mustale preilile seltsilist ning loomapoodi minnes võitis meie südamed koheselt üks selline sassiskarvaline isane põrsas, kelle me siis ka kohe ära ostsime ja koju tõime.
Preili on loomulikult IP ja Proxy suure armastuse vili ning Ruuter saabus meie juurde pärast Proxy traagilist surma, et Preili ei peaks päris üksi elama kuni IP kastreerimiseni jõuame.

Mina läksin ükspäev lihtsalt emaga loomapoodi ja siis ema küsis minult, et kas ma tahaksin omale merisiga. Ma vaatasin väiksele olevusele silma ja vastasin kohe, et MUIDUGi TAHAN !

Mul olid juba merisead siis kui ma olin 5-aastane. Loomulikult hoolitsesid kahe notsu eest rohkem ikka vanemad kui mina.
Kui notsud surid (elasid umbes 6 aastat), siis ei olnud mul vahepeal ühtegi looma. Kuid ajapikku hakkasin ma igatsema merisigu ja nii ma lunisin ja käisin pinda, et ma tahan sigu.
Ja lõpuks olidki vanemad nõus. Läksime enne jõule emaga loomapoodi ja ostsimegi 2 põssat. Ma sain nad jõulukingiks.

Meie esimese merisea tõi õde väikseses pappkarbis, nimeks sai ta Emmy. Õe sõbrannal olid väikesed notsud kodus, naabermajas.

Oma esimese merisea sain kui olin umbes 5-6 võibolla ka vanem. Nimi oli Jossu. Elas 6 aastaseks ja siis suri ära.(Hommikul ärkasin, andsin talle süüa ja paari tunni pärast oli surnud ). Väga tore seltsiline oli. Sai ka minu kassiga hästi läbi . Nüüd olen 16 ja leidsin keldrist Jossu puuri. Vanad ajad tulid meelde. Mõtlesin öösel natuke, hommikul ütlesin emale, et lähme ostame merisea. Ema oli kohe nõus ja nüüd järgmine nädal peaks saama uue seltsilise.

Mina sain oma notsu vanaemalt sünnipäevaks kuna minu eelmine merisiga suri.
Ma ei saanud teda kohe päris sünnipäeva päeval, kuna me ei olnud leidnud sobivad notsikut. Tahtsin siledakarvalist, noort ja emast.
Üks inimene kirjutas mulle ps-i ühest loomapoest. Sealt ostis mu vanaema ta, hästi vihmane ja märg ilm oli. Pidin sõitma bussiga siga karbis vanaema teise juurde, Nii ma ta saingi.