Kas see on hea kui vana omanik külla tuleb?

[Britt]

Ma sain oma merisea Rutsa 2,5 a. u. nädal aega tagasi.Ta elab hästi ja nüüd juba jookseb ka mis on väga tore uudis,sest algul ta ikka kartis .Probleem on aga selles,et vana omanik tahab mulle külla tulla ja merisiga vaadata,aga kas see on hea?Merisiga just jõudis minuga harjuda ja siis kui vana omanik tagasi tuleb,siis hakkab asi jälle nagu uuesti !!Ja kui ta see 1 korra ära käib,siis umbes kuu aja pärast tahab võib olla jälle külla tulla kui Rutsa just harjuma on hakanud...või ei ole nii? Minul pole muidu külastuste vastu midagi,aga kas on hea mõte ,et Rutsa teda jälle näeb?

[liisakiisu]

ma arvan, et see ei mõjuta teda kui ta on sinuga juba ära harjunud.......ja ega merisead ei ole oma omanikus nii väga kinni.....

[Britt]

Ma mõtlesin,et äkki läheb segadusse või midagi...

[Caty]

Ilmselt ei mäletagi ta vana omanikku enam...

[-Kristin-]

Ma arvan samuti, et ta ei mäletagi oma vana omanikku enam. Sest kui küülikud unustavad ära isegi selle, mis nad 10 min tagasi tegid, siis ma arvan, et meriseal nädal sinu juures viibimist ja tal ei tule vana omanik enam meeldegi. Ma ei usu, et ta kuidagi segadusse satub.

[liisakiisu]

ma sain oma merisea samal põhjusel kah ühelt lapselt....ühekorra käis eelmine omanik vaatamas ja sellest küll merisiga segadusse ei sattunud....

[Väike merisiku]

Kui su merisiga on sinuga harjunud siis oleks ta eelmine omanik tal kui uus inimene see ei tohiks küll probleem olla.

[vaigla]

Hmm...loom mäletab kindlasti vana omanikku.
Mul olid vanasti merisead suviti maal, suvilas, terve suve - st kolm kuud ja terve selle aja hoolitses mu ema nende eest - sügisel mind nähes aga käitusid loomad minuga just nii nagu ikka - ei mingit võõristust, roniti sülle, limpsiti mu näppe ja näidati igati välja, et ma olen neil ilusti meeles ja ikka oma.

[Britt]

No, ta käisin nüüd juba ammu ära ja ega midagi erilist ja huvitavat merisiga ei ilmutanud.

[Kissu]

Muide mina arvan, et tegelikult merisiga siiski mäletab eelmist omanikku ning ei usu, et see talle siiski väga suur hingeline trauma oleks. Pigem oleks ta õnnelik eelmise omaniku nägemise üle (juhul, kui see teda ikka hästi kohtles).

[Britt]

Ei tea, aga nots tundus kuidagi...ükskõikne?
Ei teinudki nagu arusaama kes tuli.

[vaigla]

No aru sai ikka, aga ega ta siis tagajalgadele pidanud tõusma. Pigem ta lihtsalt ei võõrista, lubab end rahulikult sülle võtta, tunneb ära tuttavad käsud-keelud jms.
Eks merisea jaoks ole inimene enamuse ajast siiski üks tülikas hiiglane, kes käib ja kisub ja räägib oma hirmsa kummalise häälega....ainult söögi andmisel oleme me neile väga tähtsad ja omad :D